25.12.18

Kõige imelisem aeg

Minu meelest on üldiselt aasta parim aeg suvi ja sügis, kevadel on oma võlud ja talvel ka. Ühesõnaga, kogu aeg on aasta kõige imelisem aeg. :) Ma ei tea, kas see on rohkesti jõululaulude, sealhulgas "It's The Most Wonderful Time Of The Year" kuulamisest või millest, aga igatahes nautisin ma sel aastal detsembrikuud ja jõuluootust eriti.

Jõulupidusid oleks ehk võinud rohkemgi olla - keegi just rääkis anekdoodi, kuidas mees tuleb koju, näeb naist üksi šampanjat joomas ja küsib, mis toimub, mille peale naine teatab, et tal on parasjagu ettevõtte jõulupidu - vabakutseliste ja väikeettevõtjate rõõmud. Samas suurettevõtte jõulupeo tunde sai kergesti kätte ka Tallinnas paaril detsembrikuu reedel väljas käies, sest suur osa jõulupidude rahvast tuli pärast sinna edasi - nt Chicagosse, kus Lauri Liiv Swing Band tegi ühel reedel väga hästi Michael Bubléd, ja teisel reedel Ennu Rattale F-hoones. Leslie Laasneri lugu firmapidude ajast kummitas seal muidugi pidevalt. :) Tartus käisin ülikooli aulas kaunil klaverikontserdil nostalgitsemas ja jõulumeeleoluselt lumises Võrus Mari-Liis Jõgevat kuulamas. Üks ristimispidu ja üks soolaleiva/pikkujoulu koosviibimine olid ka kenad.

Tallinna Raekoja platsi jõuluturule sattusin enne lund, aga muinasjutuline oli ikka ja kirsiglögi hea, Piparkoogimaania Eesti-teemaline näitus Disaini- ja Arhitektuurigaleriis lummas ka, nagu ikka, soovitan väga! Tartu Raekoja plats tehti ka jõuluajaks nii-nii kauniks! Võru uut keskväljakut veel ehitatakse, aga jõulutulesid tundus linna peal rohkem kui eelmisel aastal ja üldse kõik säravam, ehk muidugi ka seetõttu, et kolisime sügisel Võru kõige ilusama tänava äärde elama.

Detsembri algul tundus, et pean oma Goodreadsi reading challenge'i eesmärgi saavutamiseks umbes kolm raamatut nädalas lugema, aga tunnike enne talve ametlikku algust talvisel pööripäeval sai 101 raamatut äkki täis. Ja nüüd on see juba ületatud, mulle endalegi üllatuseks. Oli väga tore, aga järgmiseks aastaks panen siiski eesmärgiks ilmselt umbes raamatu nädalas, igal juhul super, et õnnestus regulaarne (ilukirjanduse) lugemisharjumus taastada, mis vahepeal ülikooliaastatel natuke soiku jäi.

Kui veel natuke 2018. aasta kokkuvõtteid ka juba siia lõppu lisada, siis kõige toredamad reisid olid sel aastal paari erandiga valdavalt naaberriikidesse - Rootsi, Venemaale, Lätti, lisaks teel unustamatule Gruusia lumelauareisile vahepeatused Soomes ja Ukrainas.

Armsad blogisõbrad, rõõmsaid pühi ja mõnusat kokkuvõtete tegemise aega, head vana aasta lõppu ja sädelevat aastavahetust!

5.12.18

Hõbelusikas suus

Mul on väga hea meel, et lisaks sellele, et Eestis on palju suurepäraseid kohvikuid ja restorane, on neid ka vääriliselt tunnustama hakatud. Samuti on kena, et seda tehti novembris, toredad sündmused teevad pimeda aja kohe palju helgemaks. 9. novembril toimus Lennusadamas Silverspoon Awards Gala 2018 ja 12. novembril Kultuurikatlas Ideas/Flavours/Experiences, kus kuulutati välja ka White Guide'i Eesti söögikohad.

Silverspooni auhinna said kokku kümme söögikohta:
- Parim fine dining – restoran Horisont
- Parim rahvusvaheline köök – Gianni 
- Parim pererestoran – Tulivee
- Parim Eesti köök – restoran Ö
- Parim casual dining – Parrot MiniBar
- Parim Aasia köök – Chedi
- Parim kohvik – Ugandi Kohvik
- Parim gastropubi – Tabac
- Parim tänavatoit – Burger Kitchen Tänavagurmee
- Parim taimetoidu pakkuja – Von Krahli Aed
Lisaks said Silverspooni auhinna parim kokk (Margo Paluoja, Parrot MiniBar), noor kokk (Sander Kuldsaar, Kaks Kokka ja restoran Ö) ning parim teenindus (Mon Repos Peakoka korrus). Sümpaatne on ka meediaauhinna jagamine hea toiduajakirjanduse arengu ergutamiseks (Heidi Vihma / Äripäev).

White Guide'i kohti on nii palju, et toon siin ära vaid esiviisiku:
- Noa Chef’s Hall
Ö
- 180 Degrees by Matthias Diether
- Alexander Chef's Table
Juur

Mõned, kelle pärast mul on eriti hea meel: Noa (sest see on mu Tallinna lemmikrestoran), Alexander (sest see on mu lapsepõlvesaarelt Muhust) ja Tulivee (sest ma panin oma 2016. suvel ilmunud romaanis kirjeldatud rannarestoranile selle nime, teadmata, et aasta hiljem avatakse põhjarannikul päriselt sellenimeline koht; sel suvel käisime seal ja see oli tõesti super!).

26.11.18

November sun/rain/snow

Novembri algus oli veel oktoobri vaimus kuldne ja päikeseline, igati ideaalne mu kauaigatsetud Lääne-Eesti tuuriks. Enne seda olime natuke Tallinnas asjalikud (ja käisime kinos "7 võõrast El Royale'is" vaatamas, mille muusika ja eriti Cynthia Erivo jäi pärast veel tükiks ajaks kõrvu kõlama). Siis hakkasime umbes sajakilomeetriste ampsude kaupa tulema: reede õhtu veetsime Haapsalus armsas Hapsal Dietrichis ja Kärmes Küülikus (aga ka antropoloogiliste vaatlustega Africa ööklubis ja pubis :)); laupäeva Muhus Pädaste hooaja lõpu imelisel õhtusöögil ning pühapäeva Pärnus Hedon spaas ja restoranis Raimond. Esmaspäeval koju Võrru sõites arutasime, et kui oleks veel Taagepera lossi jäänud üheks ööks, oleksidki kõik sõidud sajakilomeetrised olnud.

Isadepäevanädalavahetuseks saabusin aegsasti Tallinna, reedene õhtusöök sõpradega Nok Nokis ja Ennu Ratas endises NO99s oli väga lõbus ja tore. Vaatasin kinos ära ka "Bohemian Rhapsody", oli võimas küll ja mitu Queeni laulu jäid kummitama.

Järgmine nädalalõpp läks samuti perekondlike sündmuste tähe all, käisime mu ristipoja 18. sünnipäeval Tallinna lähedal. Ilmselt oleks pidanud tegelikult väikese õppefilmi tegema sellest, kuidas me startisime Võrust 12 paiku ja jõudsime enne keskööd Tallinnast tagasi, olles maha sõitnud umbes 600 km ja kenasti ka peol ära käinud - nendele pealinlastele, kes räägivad, et Võru on nii kaugel, et siia sõitmist peab ikka pikemalt ette planeerima. :) See, et me pärast veel kella viieni hommikul mööda Võru ööklubisid jaksasime rokkida, oli küll ka mulle endale üllatus.

Mu nimepäevanädalavahetus oli ka meeldivalt piduderohke: reedel ilus "Elu nagu filmis" džäss Stedingu kohvikus, laupäeval koos ühe armsa külalise ja teiste heade sõpradega Tarvo Valmi ja Liis Mäesalu kõiki ootusi ületanud kontsert Pubi17s, sinna otsa järjekordne klubitiir (...see Võru pöörane ööelu! :)). Hommikul piilusime Katariina kirikusse ning kell 15 oli Emmaroosis kohtumine kuulsa kirjanikuga. :) Ma olin oma ootamatult materialiseerunud valge kadripäevakostüümiga väga rahul ja sellega veel rohkem, et sellest kujunes väga õdus vestlusring, aitäh teile, kes te tulite! :*

23.11.18

Võru, Võru, Võru

Kui ma kunagi erinevates kontorites aega veetsin, siis ma unistasin sellest, kuidas oleks just praegu - näiteks sel hallil novembripäeval - hoopis rannas kolada, loodusvaateid endasse hingata ja siis pärast lõõmavat kaminat vaadates midagi sooja juua, kirjutada, lugeda, mõtiskleda ja unistada. Ja siis ükspäev ma tegin jälle just täpselt neid asju just selles järjestuses ja hea oli. 

Ja siis ma proovisin muu hulgas meenutada, mismoodi kontoris oli - Arteris/Postimehes oli küll tore, suurepärane tiim, meeldivad tööülesanded, inspireerivad teemad ja kohtumised. Ja siis vahel ma mõtlen, kas ma tahaksin sinna kuskile tagasi, aga vastus kipub ikka ei olema. Kusjuures, üks pole parem ega halvem kui teine. Lihtsalt erinevad elud, mõlemad oma plusside ja miinustega. Vali, milline tahad.

See tunne isegi käib vahel, et ehk võiks midagi veel teha peale raamatute kirjutamise, noh, midagi sellist, mida oleks endal lõbus teha ja mis muudaks maailma ka kuidagi (veel) paremaks paigaks. Aga kui ma siis hakkan mõtlema, mis see peaks olema, millesse ma usun ja kuhu tahaksin oma aega ja energiat panustada... ilmselgelt pole ma piisavalt ägedat projekti veel leidnud.

Aga ma vaatan, et see linnast maale (või suurlinnast väikelinna) ära kolimise mõte on ikka popp, üks minu meelest väga vaimustavat tööd tegev inimene just jälle ütles hiljuti, et tahaks ka. Ja blogi statistikat vaadates selgus, et ehkki (juba sisult veidi aegunud) Võru söögikohtade postitust loetakse jätkuvalt palju, siis läbi aegade kõige populaarsem on ikkagi mu kahe aasta tagune "Ma kolisin Võrru!" postitus.

31.10.18

All things autumn

- Õdusad õhtusöögid sõpradega - neid mahtus oktoobrisse meeldivalt palju ja ma olen südamest tänulik kõigi oma jumalikult hästi kokkavate lähedaste eest! Ja nende eest muidugi ka, kes ei kokka, aga kellega on lihtsalt nii lõbus ja hea. :* Mu enda katsetused on olnud viimasel ajal pigem jookide vallas ja ma olen nendega päris rahul: kuum magusapoolne siider kaneelipulgaga ja rumm rabarberilimonaadiga osutusid väga õnnestunud kooslusteks. Esimene on sealjuures oma õunakoogilõhnaga täiesti ideaalne sügisjook, pärast suviseid jahutajaid ja enne jõuluglögisid.

- Lühemad ja pikemad väljasõidud - kohe pärast mu elu esimest Valga seiklust käisime Taagepera lossi ehitatud värskelt avatud Wagenkülli lossispaad piilumas. Modernsemad deluxe-toad meeldisid mulle seal rohkemgi kui vanaaegsed ja natuke raskepärasemad sviidid, kena restoran oli ülitähelepaneliku teenindusega, (joogi)menüü ja köögi tase lähevad loodetavasti ka järjest paremaks ning spaad tahaks põhjalikumalt proovima minna. Tagasi sõitsime Valga-Valka ringiga, vaatasime selle pühale Katariinale pühendatud Valka kiriku ka üle ja ostsime esimest korda elus Lätist alkoholi (sest kohe kiriku kõrval oli alkoholipood, aga jäime ikkagi stiilseks ja ostsime šampanjat :)). Koju Võrru sõitsime Läti piiri äärest mööda imeilusat vana postiteed, see tekitas kollaste lehtede, oranži päikeseloojangukuma ja õrnalt kerkiva udu koosmõjul tunde, nagu oleksime mõnda Disney filmi sattunud, pakkudes muinasjutulisi vaateid.

- Spaakülastused - Kubija Võrus ja Lydia Tartus jätkavad tuntud headuses.

- Kollastes lehtedes sahistamine - Tartu nädalavahetus oli eriti kaunis, tegin pühapäeva hommikul koos koeraga pika tiiru Toomemäel ja vaated olid lihtsalt lummavad! Kadrioru, Viljandi ja Võru pargid oma sahisevatesse lehtedesse mattunud radadega ka.

- Teater, muusika, kino - ühe mitte väga suure teatrisõbra kohta olen ma uskumatult palju teatris käinud: septembri lõpus oli Linnateatris "Tagasitulek isa juurde", oktoobris sattusin Kinoteatri ja Von Krahli Teatri koostööprojekti "Monument" läbimängule ning Tartu Uude Teatrisse "Emmanuelle'i jälgedes" vaatama. Kõikides on olnud suurepärased näitlejad, aga sisu pannud mind mõtlema, et äkki peaks proovima ka kunagi mõne näidendi kirjutada. :) Kinoelamused on selle eest olnud super, "Täht on sündinud" ületas kõiki ootusi, superhead näitlejad ja milline lugu! "Aasia hullult rikkad" oli lihtsalt tore meelelahutus ja käis ka põgusa Singapuri-ekskursiooni eest. :) Võrus kuulasin Prantsusmaalt toodud Vincent Courtois Triot. Kärbses käisin Anu, Liina ja Kethi "Head tüdrukud nii ei tee" vestlusõhtul, see oli päris lustakas. Ja Halva Muusika Pidu Tartus Naiivis oli ka väga lõbus!

- Kunst ja kirjandus - lugenud olen muidugi ka palju, viimasel ajal Hargla apteeker Melchiori sarja, alustasin kunagi kuuendast osast, seejärel lugesin kevadel esimest ja teist ning nüüd oli järg kolmanda, neljanda ja viienda käes. Reading challenge'i seis on 71/101. Ninapidi raamatutes istumise vahepeal sirutamiseks sobivad näituste avamised eriti hästi ja eilne moenäituse "Eesti oma sinine" avamine Võrus oli väga kena.

11.10.18

Üle piiri, Valga-Valka

Täna oli see päev, mil ma otsustasin, et aitab nüüd küll sellest, et ma pole mitte kunagi Valgas käinud. :) 70 kilomeetrit lummavaid värvilisi sügisvaateid ja olimegi kohal, Nublu laulureast laenatud pealkiri on siiski kirjanduslik liialdus, ei läinud üle piiri, ehkki olime sellele lähedal küll.

Väga minulikult alustasin ma muidugi küsimusest, kus võiks olla mõni hea kohvik. Lausa kaks hiljutist vihjet juhatasid meid hotelli Metsis restorani, mis oma suure kamina ja loomatopistega nägi välja nagu mõne jahilossi saal. Krevetisalat oli okei, kuumad rummikirsid jäätisega suurepärased (ja originaalsed!) ja café latte eeskujulik. Metsise vastast leidsime ka kena pargi väikese veekogu, partide ja sillakesega.

See mõte, et oleks võinud ühe käigu kesklinnale lähemal asuvas Lillis süüa, tuli mulle pähe paraku liiga hilja. Igatahes tundus see ka sedasorti koht, millele oleks võinud ehk võimaluse anda. Jalutasime siis niisama, vaatasime Eestis ainulaadset ovaalse põhiplaaniga Jaani kirikut (nagu mu isiklik arhitektuurigiid telefoni teel soovitas, paraku ainult väljast muidugi ja alles nüüd seda postitust kirjutades avastasin, et Valkas oleks saanud ka veel ühte Püha Katariina kirikut näha) ja tuttuut EV100 raames valminud Valga keskväljakut. Väikese põike Pedeli jõe ja paisjärve ääres asuvale puhkealale tegime veel ka enne tagasisõitu.

Eelmisel sügisel uitasin Põlvas, nii et see sügisene Eesti maakonnakeskuste ja väikelinnade avastamine kipub juba peaaegu nagu traditsiooniks saama. :)

30.9.18

September Riia ja Sibulateega

September on läinud nagu unenägu (ümisen taustaks "Wake me up when September ends...") ja see fantaasia, et ehk õnnestub mingi hetk teha üks tore Muhu-Saaremaa-Hiiumaa-Haapsalu ringreis ja jõuda kõikidesse neisse armsatesse kohtadesse, mille jaoks suvel aega ei jätkunud... see on siiani ikka veel vaid fantaasia. Muhu sugulane juba nokkis, et kas Pauts kirjutas Muhust nii hirmsasti, et ma ei julge sinna enam tulla, selle kahtluse lükkasin siiski kiiresti ümber. Ajasin hoopis kõik Viirelaiu kaela, et see on iga kord teel ja olen sinna toppama jäänud! :)

Uue Maailma festival septembri esimesel nädalavahetusel oli natuke laadaks ära läinud, aga jalutasin seal siiski tiiru. Järgmise nädalavahetuse veetsin armsate naistega Riias, soojakraade oli jälle 26 kanti ja väga tore selles ilusas linnas ringi uidata. Seda enam, et varem ma olen sattunud sinna ainult üsna jäleda ilmaga aastaaegadel romantilistele lühipuhkustele ja linna näinud imevähe, seekord tegin selle kõik tasa. Ööbisime jõe ääres vanalinna servas, nii et kõik kohvikud ja baarid olid sõna otseses mõttes ümber nurga, eriti nautisin seda laupäeva hommikul üksi kohvikusse kirjutama lipsates. Üks Kuuba-hõnguline baar oli ka lahe.

Siis tuli Sibulatee puhvetite päeva nädalavahetus, see oli natuke nagu eelmise aasta kordus, aga tänu sellele võtsime seekord rohkem kaunite Peipsi vaadetega rannakohvikuid. Ehkki lõpuks oli kõige ägedam jälle Voronja galerii kohvik koos Vahur Afanasjeviga, kelle "Serafimast ja Bogdanist" olime juba pool teed rääkinud nagunii. Septembri parimaid söögielamusi ja muidu südantsoojendavaid hetki pakkus nii üks õhtusöök Noyas kui ka kalli Võru sõbra üllatussünnipäevapidu Tammuri talus eelmisel nädalavahetusel.

Ja ehkki inimesed vaatavad mind pika pilguga ja natuke imelikult, kui ma räägin, et käin rahulikus Tallinnas Võru pöörasest seltsielust puhkamas, siis kõige vaiksemad ongi ikkagi olnud Tallinnas veedetud nädalavahetused. Näiteks eilne kohtumisõhtu kunagiste Estonian Airi kolleegidega meeldis mulle väga, aga rajuks peoks seekord igatahes ei läinud. :)

19.9.18

Kuidas ma Peterburis pulmas käisin

Mul on uus sümpaatia. Peterburi. Ma poleks seda iialgi uskunud, läksin sinna pigem suurte eelarvamustega, aga eelkõige iseenda suureks üllatuseks peaaegu armusin sellesse Peetrite, Paulide ja Katariinade linna, Eestile lähimasse päris suurlinna. (Muide, meie esimene kohtumine toimus, kui olin kaheksa-aastane ja käisin seal isaga. Mäletasin ähmaselt pika pendliga kirikut ja mingit juttu gravitatsioonist ning see oli ka enam-vähem kõik. Uurisin isalt, kuhu ta mind tookord viis, ta arvas, et vist oli Iisaku katedraal.)

Aga alustame algusest. :) Startisime Piiterisse ühel kenal augustikuu pärastlõunal rongiga Balti jaamast. Meil oli luksuskupee ja pudel šampanjat. Rohkete peeglitega kupee tekitas minus kõvasti elevust, mul oli tunne, nagu oleksin kuskile Wes Andersoni filmi sattunud. Paketti kuulusid valged tekid-padjad-rätikud, kristallklaasid ning retrohõngulised metallist nikerduste ja käepidemega teetassid. Väga võluv vagunisaatjaproua oli meil ja kuskil enne Narvat oli vikerkaar ka veel taevas. :) Söök oli halb, aga selle sisaldumine paketis oli meile üllatus nagunii.

Rong sõitis seitse tundi, sellest tunni seisime Narvas Eesti ja tunni Ivangorodis Vene piiril. Peterburis oli meil vastas tõelisest džentelmenist taksojuht, kes haaras kohe enda kätte mu kerge käsipagasimõõdus ratastel kohvri, sest daam ei tohi end ju ometi pingutada! See oli taksojuhtide stiil läbivalt kogu Piiteris veedetud aja, uste avamine, käe ulatamine - väga armas, eriti arvestades seda, kui soodne taksosõit seal oli.

Kiired pliinid hapukoore, sibula ja kalamarjaga ning klaasike Krasnodari krai veinipiirkonnast pärit roosat mulli (mis ületas kõik ootused), mõned tunnid und meie mõnusas Indigo hotellis ja oligi käes hommik(usöök) ning pulmapidu.

Päev 1. Alustasime tutvumist ülejäänud seltskonnaga ja kulgesime Peterburist välja Soome lahe idarannikule Skandinavia Country Club & Spasse. Lubati Tolstoi ja Tšehhovi raamatute õhkkonda, nii et mul oli esialgu kahju, et ma kummagi loomingust midagi ei jõudnud kaasa haarata, aga tegelikult poleks seal lugeda jõudnud nagunii. Nautisime basseinipidu - ujusime suures soojendusega õuebasseinis, käisime sauna(de)s ja mullivannides, imetlesime pruuti ja tema sõbrannasid, vestlesime meeldivalt inimestega ja väga tore oli. Ilmaga ka vedas, oli päikeseline ja kena. Hiljem esinesid meile kujundujumise/tantsuetendusega Vene olümpiatiimi liikmed, kokku kuus üliefektset kaunitari.

Pärast väikest hingetõmbehetke oma toas jalutasime mere ääres oleva peomaja poole. Saabus samuti ümber riietunud peigmees valgel hobusel, saadetuna eestlastest sõpradest, kes lõid hoogsalt lahti laulu "Põgene, vaba laps", mille peale valge ratsu tõesti külg ees põgeneda tahtis. Peigmees siiski võitis ning leidis ja lunastas lõpuks pruudi ka, kelle esimese päeva luigekleit osutus väga efektseks. Õhtusöögil oli kaks pikka lauda, meeste ja naiste oma. Eesti naistel oli ühes laua otsas oma sektsioon, kus oli väga lõbus, õhtu edenedes hakkasid sagenema ka visiidid ühest lauast teise. Söök oli hea ja laulu-tantsu palju, pruudi sõbrannad laulsid karaoket ja eestlannad Anne Veski "Eilset päeva", mis tuli ka täitsa kenasti välja.

Päev 2. Meid sõidutati tagasi Peterburi, jõudsime nautida kahekesi natuke vaateid oma hotelli katuserestoranist ning kella 17ks kogunesid pulmakülalised Leningrad Centerisse. Piilusime samas majas asuvasse restorani Blok ning siirdusime siis Musta baari (Tšornõi bar), kus ootas tervitusšampanja, suupisted ja muusikud. Peagi juhatati meid edasi saali, kus toimus väga efektne tseremoonia - järgmises efektses kleidis pruut sisenes koos valge suitsupilvega, jalutas peigmeheni, järgnesid mõned laused teksti, sõrmused said sõrme ja suudlused vahetatud. Sealt edasi läksime peosaali, kuhu olid kaetud lopsakate lilleseadetega kaetud lauad. Söök oli suurepärane, lisaks kukerpallitasid vahepeal lae all akrobaadid, laval tantsisid baleriinid ja suurelt ekraanilt näidati videoklippe pruutpaarist ja juba ka eelmise päeva peost.

Avavalss - järjekordses pruutkleidis - oli kaunis ja edasi läks mul juba lugemine sassi, see viimane tillukesi jääkristalle täis pikitud liibuv kleit oli vist siiski ühe eelmise osa, lihtsalt ilma tüllseelikuta? :) Kõned olid paraja pikkusega ja südamlikud, pulmamängude asemel õpetas tantsuõpetaja külalistele poloneesi, see oli väga äge! Pruut andis kimbu otse oma vallalisele sõbrannale, nii et peigmehe visatud rinnaroseti pärast läks vallaliste meeste vahel suuremaks rebimiseks. :)

Päev 3. Viimasel päeval oli meil hommikupoolikul natuke aega jalutada ja linna vaadata, kella 14ks kogunesime pulmaseltskonnale renditud laeva, kõigile valati aga jälle mulli ja viidi mööda Neevat ja kanaleid sõitma. Ilmaga vedas, päike paistis ja sooja oli 26 kraadi, nii et see paaritunnine ekskursioon oli puhas rõõm ja väga ilus punkt kolmepäevasele pulmale.

Uitasime hiljem veel kahekesi natuke linnas, käisime muu hulgas Iisaku katedraalis, Foucault' pendlit küll enam polnud (hiljem lugesin, et see võeti 1990ndatel maha), aga ikka oli superilus, lisaks kohtusin suure maaliga pühast Katariinast, kellele pühendasin blogis just hiljuti postituse. Mõnus õhtusöök ühel katuseterrassil pruutpaariga, kiire põige Nevski prospektil asuvasse 24h avatud raamatupoodi(!), siis hotelli ja hommikul kell 6 oligi aeg kiirustada rongile, et tagasi koju sõita.

31.8.18

Suveküllastus

Sellist asja nagu ei mäletagi varasematest aastatest, et augusti alguses oleks festivaliküllastus ja suveküllastus eraldi või korraga kohale jõudnud. :) Intsikurmu lummav metsa-indie-elamusfestival oli väga ilus, aga selle lõpuks ma igatahes just umbes nii tundsin. Et see kõik on olnud väga tore, aga ma olen täitsa rõõmus, et varsti läheb ehk jahedamaks ja saab sügisriideid kanda ja (natuke) asjalikumaks hakata ja muid sügistrikke teha.

Kui minus oleks natuke rohkem teadlast ja natuke vähem laiselda armastavat kassi, siis ma loeksin ehk lausa kokku, kui palju on sel suvel olnud neid päevi, mil ma olen ujumas käinud. Igatahes rohkem kui kunagi varem, see on kindel.

Augustisse jääb ka mu elu esimene Narva-Jõesuu külastus, sealne liivarand Eesti piirini oli imeline ja Noorus spaa ka kena, ehkki ma kaldun ikkagi läänepoolseid randu ja spaahotelle kõvasti rohkem armastama. Põhjus sinna sattuda oli - nagu poolel tutvusringkonnal - täitsa tore "Kremli ööbikute" etendus Narvas, seal ma käisin viimati 28 aastat tagasi. Saingi suurima elamuse sellest räämas, aga tohutu potentsiaaliga ning väga eksootilisena mõjunud linnast ja Kreenholmist. Kohe pärast seda käisin Tartus "La La Wonderlandi" etendusel, see oli väga hästi tehtud! Väikestest naljakatest episoodidest lõbus lugu kokku pandud.

Eesti (taas)sünnipäevanädalavahetusel tähistas Võru linn oma 234. sünnipäeva. Reede õhtu eelistasin ma raamatuga rõdul veeta, aga kontserdid kostsid sinna kenasti kätte. "Ütle mulle uma telefoninummer" ja muud lapsepõlvemälestusi elustavad lood. :) Pärast vaatasin Eesti esimese üldluulepeo ülekannet, väga lahe algatus!!!

Laupäevaõhtuse linna sünnipäevakontserdi staar oli Anne Veski, kuulasime paari lugu rannast, seejärel läksime paadiga järve peale, oli imeilus soe õhtu ja maaliline roosades toonides päikeseloojang. Pärast veel ilutulestik ka.

Augusti viimane nädal möödus Peterburis unustamatus kolmepäevases pulmas (millest tuleb vist eraldi postitus kirjutada), pühapäevaks olin õnneks tagasi, Merivälja kohvikutepäeval ja KaruKati kodukohvikus oli väga tore ja hilisem pidu Viimsis ka kena.

21.8.18

Võru ja Katariinad

Mu esimesed lemmikpaigad 234. sünnipäeva tähistavas Võrus olid muu hulgas Katariina kohvik, allee ja kirik, aga sellest, kui tihedalt on Võru ja Katariinad seotud, sain ma teadlikuks alles pärast Võrru kolimist.

Algatuseks muidugi see, et Võru linna asutas 21. augustil 1784 väga värvikas keisrinna Katariina II, kelle tema kirjasõber Voltaire ristis Katariina Suureks ja kelle kuju kaunistab Katariina alleed.

See oli mulle iseenesest teada, aga ju ma siis eeldasin pikemalt süvenemata, et Katariina kirik on ka sellise nimega tänu keisrinnale. Aga millalgi sattusin ma Võru Katariina koguduse kodulehele ja avastasin, et ehkki keisrinna nimi ilmselt ka mõjutas, siis kirik on tegelikult pühendatud pühale Katariinale Aleksandriast, kes on üks nii Hommiku- kui ka Õhtumaade tuntumatest ja armastatumatest pühakutest.

Nimi Katariina (Catherine, Catharina, Ekaterina) tuleneb kreekakeelsest väljendist aeikatharina, mis tähendab igipuhas. :) Teda austatakse tüdrukute ja neitside patroonina, ta on eestkostja filosoofidele, ülikoolidele ja üliõpilastele - eriti naisüliõpilastele, õpilastele, raamatukogudele ja raamatukoguhoidjatele, kristlikele apologeetidele, jutlustajatele, advokaatidele, kirjatoimetajatele, stenografistidele, arhivaaridele, noortele vallalistele naistele jne. Piltidel kujutatakse püha Katariinat noore kauni naisena. Peas on tal kroon, mis tähistab tema kuninglikku päritolu. Tema juurde kuulub raamat kui õpetatuse märk ning sõrmus ja pruudiloor kui kihlamärk Kristusega.

Vallalised naised võivad panna kirikusse küünla ja pöörduda Katariina poole sellise vana palve sõnadega:

Abikaasat, püha Katariina,
ühte nägusat, püha Katariina,
ühte rikast, püha Katariina,
ühte meeldivat, püha Katariina,
Ja seda üsna pea, püha Katariina!

(Nii et veel üks põhjus Võrru tulla, palverännakule Katariina kirikusse küünalt panema. Ehkki mu "küsi ja Sulle antakse" kogemusi arvestades kaasneb sellise sõnastusega palvega suur risk saada kolm abikaasat. :))

30.7.18

Festivalipäevik

Juuli tähendab Eestis festivalide kõrghooaega, nii et juba esimesel nädalavahetusel oleks olnud valida muu hulgas Muhus Juu Jääbi. Hiiumaal Tahkuna Briisi, Pärnumaal Võnke ja Ida-Virumaal Mägede Hääle vahel, aga selle asemel korraldasin endale poolkogemata DIY Disco Tallinna festivali: reedel osalesin filmivõtetel Valgerannas ja siis oli äärmiselt loogiline pärast Pärnus peole minna - Sugaris oli Disco Tallinn; laupäevaks oli ammu planeeritud väljasõit itta - ja seal oli Disco Tallinna piknik Eisma sadamas, õnneks koos Vaiko Epliku kontserdi ja Peeter Piheli hõrgutistega, nii et natuke oli siiski vaheldust ka. :)

Arvestades seda, et mu risti-rästi läbi Eesti pidudele järgnes veel üks pühapäevaõhtune sünnipäevaoleng Võrus, tundusid pärast seda kõige ihaldusväärsemad tegevused kodus raamatuga laisklemine ja järve ääres jalutamine. Mida ma siis tegingi, lastes juuli teisel nädalavahetusel heleda laulu ja suure rõõmuga üle I Land Soundi, aga laupäeval tulin Tallinna ja sattusin muidugi kohe Tallinna Merepäevadele, nii et festivale vältida siiski ei õnnestunud. :) Lehvitasin Hoppetile, tegin Tallinna lahel tiiru Hiiu Ingliga, kuulasin natuke HU? kontserti, lobisesin armsate sõpradega ja nautisin seda kõike üliväga.

Positivuse esinejatest mind õnneks keegi seekord väga ei ahvatlenud, nii et jäin rahulikult Võrru... et siis ikkagi spontaanselt sel aastal ühepäevasele Ostrovale sattuda. Jarek & Ruitlane olid suurepärased, mul oli algusest lõpuni suu kõrvuni, rõõmust kogu vokaalse ja verbaalse võimekuse & vaimukuse üle, mida lavalt voogas.

Ja viimase nädalavahetusega ei tekkinud küsimustki - Sweet Spot kõlas muidu väga kenasti, aga Tallinn, suvel, sellise kuumaga... kui võimalik, siis ei. Viljandi folk oli superarmas ja enamik kalleid sõpru kohal, ennelõunad veetsime kaelani järves ja õhtuti nautisime seiklusi, kontserte ja spontaanseid musitseerimisi. Nikns Suns oma hämmastava energiaga, helge Estonian Voices, rõõmus Kalàscima (Itaalia), bluusilik Bombino (Niger), ideaalselt folgilik The East Pointers (Kanada) ja reggaelik Angus... ja siis muidugi reedene kuuvarjutus ja laupäevane parim pidu Pärimusmuusika Aida ees. Puhas rõõm!

19.7.18

Võõrad prouad kingivad lilli

Kulgesin eile pärastlõunases kuumuses rannast kodu poole, üsna sellise laisa kiisu sammuga. Temperatuurid ei soodustanud liigsete liigutuste tegemist, nii et ületasin vales kohas teed. Üks vanaproua ootas seal ka, tahtis juba enne mind minna, aga ma ütlesin, et ärge minge - ta ei olnud märganud vasakpööret sooritavat autot. Pärast selle möödalaskmist kalpsasin üle tee, ta sibas mu järel, teatades: "Ma tulen ka! Kui sureme, siis sureme koos!" :)

Selle lause erilisus muidugi pani mind ümber pöörama ja teda vähe pikema pilguga vaatama. Seda märkasin juba enne silmanurgast, et ta oli väga hoolitsetud ja elegantne. Ning et tal oli lill käes. Ta vaatas mind ka ja siis oma lille.

"Kas te tahaksite seda endale?" küsis ta. Selgitades seejärel ohates: "Ma ei või kannatada seda lille ega seda inimest ka, kes selle mulle tõi! See oli tund aega mul toas ja mul hakkas nii halb sellest juba!"

Noh, mulle seda värvi (ja peaaegu igasugused) lilled meeldivad hästi, nii et võtsin õie tänutundega vastu. Ja ühe kummalisema lillesaamisloo koos sellega. :)

1.7.18

Kasutajasõbralik linn(aplaneerimine)

Ma olen palju mõelnud nende suhete peale, mis tekivad inimese ja koha vahel. Ülikooliajal naersin oma täiuslikku visiitsuhet Tartuga - kohtumine ja koos oldud aeg oli alati puhas rõõm, nii et juurdlesin vahel, milliseks meie suhe kujuneks, kui me päriselt koos elaksime. Katrin Pautsi "Minu Muhumaa" raamat tuletas mulle meelde, kui armas on mullegi lapsest peale olnud Muhu - kuidas ma olen talle sosistanud praamilt tulles "Tere, Muhu!" ja nägemiseni jättes praamilt saarele nagu inimesele lehvitanud. Ja selgelt mul on mingi kirglik värk Võruga, mis viis paar aastat tagasi kooseluni. :)

Täna Viimsi poolt tulles keerasin tuttavalt rajalt kõrvale ja läksin uusi (enam-vähem) mereäärseid teid avastama. Tuukri tänaval oli miski uus läbimurre ja lõpuks sõitsin rannajoonega paralleelselt Erika tänavani välja, alles siis keerasin autonina oma kesklinnakodu poole. 

Mõtisklesin, et merelinn Tallinn vääriks küll idapoolsest läänepoolse piirini mööda mereäärt kulgevat ilusa nimega ratta- ja jalutamisteed. Idaservast Noa restorani juurest alustades on sellega jupp maad üsna hästi - piki Ranna teed, Merivälja teed, Pirita randa ja Pirita teed kulgevad vägagi ratturisõbralikud teed. Saan aru, et uus Reidi tee peaks üsna sarnane tulema, siis tuleb sadamapiirkond, Kalaranna tee, kõigile avatud Lennusadam ja Noblessneri sadam, mida ka mühinal arendatakse.

Edasi on minu jaoks üsna avastamata Paljassaare poolsaar ja natuke tuttavam Kopli poolsaar, viimase tipus oleva BLRT kinnisele territooriumile sattusin üle 15 aasta tagasi tänu oma kunagisele kihlatule ja see oli päris eksootiline elamus. Need ehk ongi kõige metsikumad alad? Stroomi randa, Rocca al Maresse ja Kakumäele pole ma ammu sattunud, aga seal on vist ka päris palju arendatud ning korralikke ratta- ja jalutamisteid juurde rajatud?

RMK korralikult tähistatud matkaradade peaarhitekt on Alar Sikk, aga huvitav, kes ja kas keegi üldse Tallinna linnas selliste asjadega tegeleb? Nende küsimustega, et linnakodanikul oleks oma kodulinnas hea olla ja vaba aega veeta?

Otsisin hiljuti ühe teise teemaga seoses - et ühes pargis võiks olla üks purskkaev - Tallinna linna kodulehelt ettepanekute kohta ega leidnudki. Lõpuks saatsin oma idee üldmeilile ja edasi järgnes üsna koomiline meililaviin - paistab, et mu kirjake käis lõpuks läbi Tallinna Linnakantseleist, Tallinna Kesklinna Valitsusest, Tallinna Kommunaalametist, Spordi- ja Noorsooametist, Keskkonnaametist ja Tallinna Linnaplaneerimise Ametist. Selle eest tunnustus, et jagati infot, kuhu mu kiri on edastatud, ja näidati, et asjaga tegeletakse, paraku lõpuks sain üsna üleolevas toonis vastuse Spordi- ja Noorsooametilt, kuidas ilu ei ole otstarbekas.

Mitte et see mind väga üllatanud oleks, aga see pani mõtlema sellele armastuse-vihkamise suhtele, mis on Eesti pealinnaga päris paljudel. Siin on erakordselt maalilisi piirkondi, ilusat arhitektuuri, mitmekesist meelelahutust ja muid võimalusi, aga siin on ka kohati liiga palju autode- ja vähe inimestekesksust, vähe terviklikku visiooni, suure pildi nägemist ja jagamist.

Muidugi, väikelinnadel ongi lihtsam olla inimsõbralik ja pakkuda kvaliteetset elukeskkonda, sest vahemaad on igal juhul väiksemad, liiklust vähem, kõik kompaktsem, loodus lähemal. Ja Tallinn areneb mühinal ja see on äge, aga... vahel lihtsalt tahaks oma sünnilinnalt rohkem. :)

30.6.18

Juuni raamatud ja peod

Täna tahaks parafraseerida ühte ammust kursavendade nalja ja öelda, et kuulge, mul on juuni kadunud, aidake otsida! Esimene päris suvekuu läks lihtsalt nii ruttu. Igasuguseid toredaid mälestusi jäi sellest maha õnneks siiski palju.

Kõigepealt Viljandi kohvikuöö, kus ma käisin esimest korda ja mis oli nagu väike folk või selle soojenduspidu. Siis tulid raamatuesitluspeod Tallinnas ja Võrus, viimases ühendasime selle Moët & Chandon Grand Day 2018 tähistamisega. Mu "Küsi ja Sulle antakse" raamatu Tallinna esitluse fotosid näeb Delfist, lisaks kutsusid mind külla Naistejutud, Postimehe Sõbranna lehelt saab saadet/podcasti kuulata.

Pärnu jahtklubi restos toimus traditsiooniline suve alguse pidu mu ühe särava sõbranna sünnipäeva puhul ja mõned päevad pärast seda teise armas, lõbus ja kaunis sünnipäevapidu Võrus, koos lustaka kinokülastuse ja hilisema paadi+jahisõiduga järvel (paat+jaht seetõttu, et kohtusime järvel ja sidusime need kokku :)). Juunisse mahtus veel üks kena õhtusöök GMP restorani terrassil Otepääl, sõprade külaskäik Võrru ka korraliku peoga ning üsna raju ja pikaks veninud jaanipäevanädalavahetus Viirelaiul, hõrkude söökide-jookide, sauna-basseini-tünnisauna, Silver Sepa kontserdi, tantsu ja lõkkega. Pühapäeval tormiga tundus, et oleme peaaegu merehädas, tegelikult saime lihtsalt veel ühe mõnusa supervaadetega saunaõhtu lisaks.

Suur progress võrreldes eelmise aastaga on see, et mul on õnnestunud rohkem rahulikult Võrus olla ja olemist nautida, olgu siis paadiga järvel ulpides, rannas päevitades-ujudes, sõpradega meeldivalt aega veetes või lihtsalt kuskil hea raamatuga kerratõmbununa. Katrin Pautsi uus raamat äratas sedavõrd mälestusi ja tekitas tundeid, et sellest oleks peaaegu saanud eraldi blogipostitus, aga Daki mõjul kirjutasin lõpuks "Minu Muhumaast" raamatuarvustuse Postimehesse.

Goodreadsis aasta algul endale püstitatud reading challenge'iga olen peaaegu poole peal, 40 raamatut 101st on loetud, Aldous Huxley "Hea uus ilm" oli kuidagi lugemata ja meeldis mulle väga, Murakami ka, Bukowski oli samuti päris lustakas.

Eelmisel aastal olid muudkui mingid nädala sees peod Tallinnas, nii et ehkki siis elasin justkui täiskohaga Võrus ja praegu poolega, tundub seekord Võrus juunis veedetud aja skoor parem. :) Aga sel nädalavahetusel olen üle hulga aja mitu päeva järjest Tallinnas ja on vahelduseks ka päris hea.

31.5.18

Enneolematu mai

Maikuu 2018 tundub täiesti enneolematu - ma ei mäleta aastat, mil oleksin esimest korda mõnes Eesti veekogus ujumas käinud juba 8. mail ja siis nädalate kaupa seda jätkanud, mitu korda päevas. Pruuniks 2. juuniks on selle kõrvalmõjuna igatahes tehtud. :)

BonBoni taaselustamispidu toimus mai esimesel nädalavahetusel koostöös Disco Tallinnaga - ma olin algul natuke skeptiline, aga kui ma lõpuks kohale jõudsin, tundus küll, et kõik kunagised BonBoni näod on kohal ja pidu oli väga äge! Muidu istusin suurema osa kuu esimesest - samuti imeilusa päikeselise ilmaga - nädalavahetusest Tallinna kodus ja lugesin oma viienda raamatu korrektuuri, nii et väga hea oli vahepeal natuke tantsida ja keerutada.

Vihula mõisa ja Viirelaiule jõudsin järgmistel nädalavahetustel ka, mitmeks ööpäevaks, mõlemas kohas oli ilus ja seltskond hea, aga Viirelaiul head toitu (by Alar Aksalu) ja šampanjat (by Mumm) külluslikult rohkem. :) Traditsiooniline Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakonna kevadgrill toimus sel ainsal jahedal õhtul, mis maikuus oli, aga tore oli ikka. Võru ööd on selle eest olnud kõik kuumad ja ka selle paadiga, mis eelmisel aastal alles juulis vette sai, tegime juba Tamula järve peal esimesed tiirud.

Taastasin raja raamatukokku ja olen lugenud üsna palju, aga raamatute seas järje hoidmiseks on jätkuvalt parim Goodreads, ei hakka siin dubleerima. Ja nüüd paar päeva tagasi tuli trükist mu viies raamat!

28.5.18

Võru söögikohad


Ma olen juba päris kaua mõelnud, et peaks kirjutama Võru söögikohtadest, aga tegudeni jõuan siis lõpuks nüüd. Võib muidugi öelda, et ma tegelesin eriti põhjaliku uurimistöö ja testimisega. :) Ja see on tõesti põhjalik olnud, sest teatavasti mulle meeldib väljas süüa, aga Võrus neid kohti liiga palju pole, nii et ma olen olemasolevatele juba väga palju ringe peale teinud. Viimasel ajal räägitakse, et paar uut kohta on ka lähiajal lisandumas. Vastu suve on igatahes ideaalne aeg jagada ülevaadet olemasolevatest.

Minu esimene Võru armastus (mis ongi ka Tallinna poolt tulles esimene) oli legendaarne Katariina kohvik ja see leek põleb ikka eredalt, juba palju aastaid. Igal aastaajal lummavalt kauni Katariina allee ääres paiknev kohvik on pisike, aga saiakesed on seal imehead. Kooki, kohvi ja korralikku sooja sööki saab seal ka, aga minu jaoks on see ikkagi eelkõige lihapirukate ja kohupiimataskute paradiis. See Miski, mis selle koha nii eriliseks ja üle Eesti kuulsaks teeb, peitub aga kohvikupidajate eriliselt soojas naeratuses ja silmasäras, mind võluvad ka sellised armsad detailid, nagu inspireeriv kunst seintel ja muud kaunistused, näiteks pikaripsmelise Katariinaga keraamika ja suvel akna ees rippuvad pelargoonid.

Kohe Katariina kohviku kõrval on söögikoht nimega Taevas (mille all asub ka praegu varjusurmas olev kõrts Põrgu). Taeva sisekujunduse kõige ägedam element on kerge valge pilvevahuga sinitaevaks võõbatud katusealune, suvel on mõnus istuda kutsuval väliterrassil. Minu lemmikud nende menüüst on kanasalat ja -tiivad, millest on mul olnud kergekujuline sõltuvus.

Järgmisel tänavanurgal asub Stedingu majas elegantse sisekujunduse ja mitme kaminaga avar Stedingu kohvik. Kuna kohvik on suhteliselt uus, saab seal esialgu peamiselt väga head kohvi ja (toor)kooki, aeg-ajalt ka kino ja muusikat (ja Stedingu keldris pidu), nüüd juba saab aeg-ajalt süüa ka ja see kõik on kuuldavasti alles algus.

Natuke kaugemal on päris järve ääres Spring, mille suurim pluss on imelised järvevaated, eriti suvel teise korruse rõdult. Päris head kohvi saab seal, kunagi oli neil ka tõeliselt hea grillmenüü. Interjöörile lisavad vunki seintel vahelduvad kunstinäitused ja pikalt on umbes kord kuus toimunud kenad jazziõhtud.

Võru kõige elusam koht on Pubi 17 peatänaval. Pubid ei ole muidu üldse minu žanr, nii et ma olin algul väga skeptiline, aga 1) väikelinna pubi on midagi muud kui pealinna omad - kui ma mõtlen ajaloolisele kirik & kõrts kombinatsioonile, siis Pubi 17 on just sedasorti koht, kus käiakse niisama hommikust, lõunat ja õhtust söömas, aga ka peol ja tähistamas, kohatakse inimesi ja vahetatakse muljeid; 2) mu esialgset suhtumist muutis kunagi oluliselt ka väga hea toit ja see, kui ma kuulsin, et peakokkadeks on natuke enne mind Tallinnast siia kolinud endine Nopi kokk ja endine Salti kokk - ja toit on tõesti suurepärane. Sushisalat, bataadifriikad, igat masti burgerid, šokolaadikook ja pannkoogid on imehead ning ma hoian pöialt, et eelmise suve ramen-supp uues suvemenüüs tagasi oleks. :)

Natuke edasi mööda peatänavat on klassikalisemaid pubitoite pakkuv Ränduri pubi, kuhu ma olen sattunud väga vähe, veel veidi edasi Georgi hotelli all Postmark, mida võiks ilmselt pidada eelkõige interjööri poolest Võru kõige viisakamaks restoraniks. Võru "kesklinnas" on veel pubi Mõisa Ait, üsna retro Võru kohvik ja Muffin, aga neisse kõigisse olen ma miskipärast pigem vähe sattunud.

Võru taga teisel pool järve on mõnusa Kubija spaa üsna värskelt remonditud restoran, kus on pikk ja põnev menüü, teostusel pole ka enamasti viga. Ja natuke kaugemal Võru taga, Haanjas Suure Munamäe kõrval asub väga õdus Suure Muna kohvik majataguse terrassiga (pildil). Menüü varieerub pisut vastavalt hooajalisele värskele toorainele, mina söön seal enamasti kitsejuusturavioole, aga nende köögis kohtab ka põtra, kobrast ja muid hõrgutisi. Enamasti on menüüs ka paar suppi ja vitriinis hulk imehäid kooke. Aeg-ajalt toimub filmiõhtuid ja kontserte.

30.4.18

Tulbipalavik

Varakevad on see aeg, mil lõunaosariikide eelised tulevad tugevalt esile - neid päevi oli aprillis ootamatult palju, kui Tallinnas näitas 10 ja Võrus ligi 20 soojakraadi. Ma pole seda varem sedavõrd põhjalikult jälginud, kuna olen ühes või teises kohas paiksem olnud, aga seekord mõjutas see nii mõnigi kord otseselt mu valikut, kus olla. Seda enam, et pärast Gruusia reisi tundub Tallinna-Võru kolme-neljatunnine vahemaa ka üsna köömes, eriti kevadiste teeolude juures. :)

Esimene grill ja rattasõit ümber Tamula järve aprilli keskel pakkusid üsna luitunud toonides vaateid, sest ehkki õhk oli soe, rohelust veel eriti polnud. Aga ülimõnus oli ikka. 

Jätkus ka neid päevi, kui olin Tallinnas, muu hulgas proovisin lõpuks ära Baojaama ja vaimustusin täiega, sest maitseelamused olid super, ühel õhtul koju tellitud Poke Bowli toit samuti.

Käisin Kultuurikatlas kohvifestivalil, see oli tore. Pauligi kraanist tulnud Cold Brew ehk külmpruulitud kohv osutus päris uutmoodi joogiks, kusjuures kofeiini sisaldab see kaks korda rohkem kui tavaline kohv. Ja see uudis, et 2080. aastaks võib kliimasoojenemise tõttu kohv elitaarne luksuskaup olla, pani muidugi mõtlema, et võtaks ehk tassikese veel. :)

Head džässi nautisin, käisin Bad Habits Trio plaadiesitlusel Philly Joe's (ja kohe pärast seda üle hulga aja Kärbses Ennu Rattal, mis oli väga hoogne!) ning aprilli viimasel nädalavahetusel Jazzkaarel Myles Sanko kontserdil - see oli üks üsna lummava hääletämbriga mees. Järgmisel päeval toimus traditsiooniline pidu Pubi17s koos imelise Moskva-Odessa bändiga - uskumatu, et see kooslus ainult kord aastas kohtub, aga super, et just Võrus. "Kaks tüdrukut" eesti ja vene keeles ning nii mõnigi lugu veel lennutasid tuju ja jalad kõrgele.

Pealkirjast: tulbid on (veel) üks suurepärane asi kevade juures, vastupandamatud kevadlilled! Mõned on tulnud omal jalal mu juurde ja mõned ma olen toonud ning siis lihtsalt seda puhast ilu imetlenud. Ja pildistanud.

12.4.18

Kevad, siiski

Mulle on kuidagi tundunud, et eelmisel aastal tuli kevad varem, selles mõttes peab see ka paika, et Tamula järv oli siis tõesti juba aprilli esimestel päevadel jäävaba, sel aastal on hoolimata vahepeal üle 20 plusskraadi kerkinud temperatuuridest ikka veel järv jääs. Aga Tallinnast on jää läinud ja kõik kevadlilled kasvavad mühinal, nii et kevad on siiski graafikus, puhas rõõm.

Märtsi keskel reisilt tulles oli mu lemmikfantaasia, kuidas ma nüüd muudkui naudin olemist oma ilusates kodudes eri linnades ja kallistan koera. Mida ma olengi teinud nii Tallinnas kui ka Võrus ja sellest pole just väga palju kirjutada, ehkki selles mõttes võiks, et internet on Eestis tõesti hea, nagu tuletati mulle äsja meelde Iraanist. :)

Head muusikat, ilusat kunsti, põnevaid filme ja köitvaid raamatuid olen nautinud ning hulkunud mööda Tallinna suurepäraseid restorane ja spaasid, natuke looduses ka ja armsatega aega veetnud. Ei midagi uut ühesõnaga, välja arvatud mõned söögikohad, kuhu ma polnud varem jõudnud. Näiteks OKO, suurepärane rannarestoran, mis kolis Kaberneemest Haabneeme randa, mis on juhtumisi mu lapsepõlverand - see on kuidagi harjumatu, et nad nüüd seal on, aga samas tore ka. Kadriorus asuv Mon Repos oli mul ka proovimata, aga pärast kahte korda tundub, et neil on potentsiaali saada lausa üheks mu lemmikutest. Uuenenud Sfäärist ja Orest ma veel kujundan arvamust.

Ores käisin ma šampanjakoolitusel ja see oli huvitav, sest šampanjast on saanud üks mu lemmikjooke, õigemini üks väheseid alkohoolseid jooke, mida ma üldse joon. Valge veini klaasist, nagu kõik teadlikumad inimesed viimastel aastatel. Flute'ist võib juua proseccot, aga enesest lugupidav inimene üldiselt seda ei joo, tsitaadi lõpp. :) Mr brand ambassador ei pruukinud muidugi päris neutraalne olla selles küsimuses, aga ma kaldun temaga maitseelamusi (ja šampanja minimaalselt paariaastast vs prosecco ülikiiret valmimisaega) arvestades nõustuma.

Ja siis ma tabasin end veel selliselt ootamatult mõttelt, et ma olen harjunud mõtlema talvest kui unisest ja sissepoole vaatamise ajast (mida see muidugi on ikkagi ka), aga tegelikult on kõikidesse aasta alguse kuudesse jätkunud väga toredaid ja meeldejäävaid pidustusi - alates aastavahetusest ja sünnipäeva(de)st jaanuaris, üle ootuste Disco Tallinkist põgusa Stockholmi-külastusega ja põhjalikest EV100 pidustustest Võrus veebruaris kuni märtsis naistepäevapeoni Gruusias ja lihavõttenädalavahetuseni Võrus, igasuguseid muid väiksemaid toredaid koosviibimisi veel sinna vahele. Aga aprill algas sellega, et ehkki TMW kõlas teoorias hästi, siis ma lihtsalt ei leidnud endas entusiasmi sinna minna.

Selle asemel olen hoopis - väga mitteminulikult - ootamatult palju tööd teinud. Aga selle tulemusena on muuhulgas üks uus raamat küljenduses ja selline asi teeb ikka meele heaks.

18.3.18

Viimased päevad mägedes & Tbilisi

Viimastel päevadel Mestias ma enam mäele minna ei viitsinud, lugesin hoopis - paljudel meie 15liikmelisest seltskonnast oli raamatuid kaasas, Andrus Kivirähki "Maailma otsas" oli imetore ja sobis sinna maailma otsa. Vahur Afanasjevi "Serafima ja Bogdan" haakus oma kohati sarnase kultuuriruumi ning temaatikaga ka. Marquezi pöörane "Armastusest ja teistest deemonitest" ja Katrin Pautsi põnev "Hull hobune" läksid kumbki ka poole päevaga.

Ja siis oligi jäänud veel viimase õhtu lahkumispidu ja sõit Tbilisisse. Esmaspäeva õhtuks oli meile kohale võlutud kohalikust (muidu kuni 40liikmelisest) koorist kaheksa võimsa häälega meest, kes laulsid ja tantsisid meile kohalikke rahvalaule ja -tantse ning vahepeal võtsid napsi ja pidutsesid koos meiega. Mu sisetunne tahtis, et me lipsaksime sealt natuke enne lõppu minema ja teeksime Bubas selle armsa omanikepaariga veel viimased kokteilid, tänu sellele saime magustoiduks ilutulestiku (sest kellelgi seal pidutsenud seltskonnast oli sünnipäev).

Teisipäeva hommikul hakkasime mööda mägiteid allapoole keerutama. Eredaim hetk oli kahtlemata see, kui üritasime läbi saada kohast, kus mudalaviin oli tee minema viinud, ja bussiga sinna kinni jäime. Ekspeditsiooni juht selgitas hiljem, et lumelaviin on kiire, aga mudalaviin aeglane, selle eest saab minema, aga kuni ma seda ei teadnud, ei teinud tasapisi bussi poole pudiseva muda ja niriseva vee vaatamine mind just rahulikumaks. :) Õnneks tõmbasid teetöölised meid ühe kalluriga sealt kiiresti välja ja teekond jätkus.

Õhtuks jõudsime Tbilisisse, mis tekitas natuke tunde, nagu oleks tagasi 1990ndate Eestis. Linn oli pimedas kaunis, päevavalges paistsid eriti vanalinna räämas kohad rohkem silma. Järgmisel päeval panime paar küünalt üllatavalt uude ja suurde Sameba Holy Trinity katedraali ning jalutasime mööda juba meeldivalt kevadehõngulist linna. 

Ägedaim elamus oli saun nr 5 - meie seltskonnale oli broneeritud kaks kahhelkivimosaiigiga kaunistatud võlvlagedega ruumi, ühes laud ja pingid, teises kuumaveeallikast niriseva väävliseguse veega täidetud suurem vann ja väiksem külmaveevann, millesse siis vaheldumisi sulpsata. Oli väga mõnus, väidetavalt ka kasulik.

Pärast läks jõeäärses Maspindzelo restoranis korralikuks peoks - Gruusia rahvusroad ja vein olid super ning tegemist on selle legendaardse kohaga, kus viiuldaja ja klaverimängija on ära õppinud Hendrik Sal-Salleri & Smilersi loo "Käime katuseid mööda", mida esitati eestlaste seltskonnale loomulikult siis kohe mitu korda, iga kord kestvaid ovatsioone pälvides. :) Hiljem istusime veel natuke Sky Baris, mis pakkus väga ilusaid vaateid.

Viimasel õhtul läksime sööma TripAdvisoris 4. kohal olevasse Café Palermosse. Keemiliste lokkidega perenaine pani menüüd tutvustades käe põlvele ja söötis hiljem ühte hõrgutist isiklikult mulle supilusikaga, koht ise oli lihtne, aga toit tõesti hea. :) Magustoitu sõime pärast elegantses Old Metekhi restoranis kõrgel jõe kohal, seal oli saksofonimuusika ja hoopis teistsugune atmosfäär.

Koduteel mõtlesin sellele, kuidas ma olen kaks aastat järjest märtsis üsna seikluslikele reisidele sattunud ja kui üllatav see mu enda jaoks on - tegelikult ma olen ju see tüüp, kes armastab eelkõige hedonistlikke rannapuhkusi, umbes selliseid, nagu oli sügisene Kreeta reis. Päevad täis päikest, ööd täis pidusid, nagu ütles üks kunagi nähtud reklaamplakat. Ja samas ma tunnen, et nii see eelmise kui ka selle märtsi reis olid mulle väga head - enda paremini tundma õppimiseks ja inimesena kasvamiseks.

11.3.18

Gruusia lumelauareis

Universum otsustas pärast mu eelmise postituse "Haanja on Eesti mõistes kõrgmäestik" nalja ilmselgelt mulle näidata, milline on päris kõrgmäestik, lennutades mind märtsi algul otse Kaukasuse mägede keskele, mille kohta meie ekspeditsiooni juht ütles, et ega sellest lääne pool - ehk siis Euroopas - päris mägesid ei olegi. Minu jaoks on küll ikka Alpid ka mäed, aga noh, tema on muidugi suurem autoriteet selles küsimuses. :)

Siia jõudmine oli ooper omaette, koos vahemaandumise ja lumetormiga Kiievis, kus ma mõtlesin vaikselt, kas nad seal ikka teavad, et lennukitele tuleb jäätõrjet teha - pärast, kui me juba lennukis olime ja 2,5 tundi de-icingu järjekorras ootasime, nentisin, et 1) teavad! 2) ole oma soovidega ettevaatlik, need võivad täide minna. Aga nagu märkis tabavalt sõber ja endine kolleeg lennukompanii aegadest: parem de-icingut oodata kui selleta lennata. Ja õnneks on seltskond nii tore, et aeg läks ka maa peal lennates.

Igatahes, lõpuks jõudsime me Gruusia loodeosas Svanetias asuvasse pika ajalooga Mestiasse, mis natuke meenutab alpikülasid, ainult et igal pool kõrguvad keskaegsed kaitsetornid ning vabapidamisel koeri, hobuseid ja lehmi hulgub kõikjal, sh peatänaval. Ükspäev nägin, kuidas lehm korraldas koertele peo - lehm tõstis prügikastist koertele pakke välja ning koos siis harutati neid ja prooviti sealt midagi suupärast leida.

Kui me 1500 meetri kõrgusel asuvast külast lõpuks Tetnuldi mäe nõlvadele jõudsime, olid kõik keerutavad mägiteed unustatud ja mulle meenus, et lumelauatada on ikka väga mõnus. Tõstukid osutusid uuteks, mugavateks ja järjekorravabadeks, rajad headeks (lugesin pärast, et suusakuurort avati siin ametlikult vaid kaks aastat tagasi). Lund on palju ja loodusvaated väga maalilised, eriti muidugi ilusa ilmaga. Esimesel päikeselisel päeval suundusin nii kõrgele kui sai ehk siis 3160 meetri kõrgusele, mis on ilmselt suurim kõrgus, kus ma ilma lennukita olen viibinud. Sealt lumelauaga alla sõites sattusin poolkogemata mustale rajale, kus ühest jupist tulin pea ees pepsi peal alla, nii et see kogemus on siis ka nüüd saadud. :)

Söök, jook & meelelahutus: Tetnuldi mäel on täitsa tore kõrts, Mestiast leidsin suurepäraste kohvijookide ja magusavalikuga armsa Erti Kava kohviku, hotell Tetnuldi lounge'ist avanevad head vaated ning Gruusia hõrgutisi pakkuvaid söögikohti leidub iga nurga peal. Peole jõudsime ka - kui Buba baaris ütlesime, kust pärit oleme, tõsteti kohe Eesti lipp letile ja näidati riiuli külge kleebitud Eesti 100 kleepsu ka.

8. märtsil avasime õdusas kaminaga Edelweissi külalistemajas pidulikult Svanetia Eesti maja, avapidu oli võimas ja järgmistel eestlastel on siin loodetavasti veel kodusem tunne.

15.2.18

Vastlapäev & sõbrapäev

Võrus oli eile nagu kevad, päike säras ja räästad tilkusid. Järv on muidugi ikka paksu jääkaane ja valge lumekorra all, tuletades meelde, et on siiski veebruari keskpaik.

Teisipäeval käisime Haanja pool (mis on Eesti mõttes peaaegu kõrgmäestik, hehe, aga tõesti, seal on ka suvel alati pisut jahedam) Veemäe puhkekeskuses tuubiga kelgutamas ja vastlaliugu laskmas. Päris rajud rajad olid, nii et mõtlesin pärast vanarahvatarkuse peale, et pikad liud, pikad linad - äkilised liud, äkilised linad? Kõlab paljulubavalt. :)

Istusin eile oma punases kleidis - sõbra/valentinipäevale väga kohaselt, aga see on lihtsalt mu lemmikkleit viimasel ajal - pikalt Stedingu kohvikus lõõmava kamina ees ja kirjutasin, nauding. Ja mõtlesin muu hulgas sellele, et tegelikult olen ma ikka traditsioonidelembesem, kui kunagi arvanud oleksin.

Mulle meeldib vastlapäeval liugu lasta, hernesuppi ja vastlakukleid süüa ning eilne roosikimp ja šokolaad, nagu ka mitme kalli sõbra "Head sõbrapäeva!" kõned tegid mulle suurt rõõmu. Muidugi, kelgutamine, roosikimbud, kingitused ja sõprade kõned rõõmustavad mind sama palju või rohkemgi ka muudel päevadel. Nende asjade poolkohustuslikkus on see, mis ilmselt paljusid nende tähtpäevade juures segab, aga need saab ju soovi korral ka heleda lauluga üle lasta.

12.2.18

Parem mina ja parem Eesti

Ma vaatan, et mu suurejooneline plaan vähemalt alates veebruarist kord nädalas blogida kipub juba tasapisi lappama minema. :) Nagu ka laupäeval Gospas massaaži nautides mõeldud mõte (mida ma mõtlen massaažis iga kord), et see on nii mõnus, et kord kuus massaažis käia peaks olema absoluutne miinimum. 

Ühesõnaga, nagu näha, on mul tõeliselt grandioossed eesmärgid elus ja ma teen tõsist tööd nende saavutamise nimel. :)


Sellega seoses meenusid mulle umbes 15 aasta tagused vestlused kalli sõbraga köögilaua taga, kui mind piinas korralik noore inimese eksistentsiaalne äng teemal, mis selle kõige mõte on. Ma arutlesin sel teemal tollal päris põhjalikult, sõber arvas lõpuks, et äkki oli õigus sellel inimesel, kes ütles, et söö, joo ja tunne elust rõõmu.


Tagantjärele - tal oli õigus jah. Nagu ka neil, kes on öelnud, et elu mõte on kogeda, areneda, armastada. Kui selle käigus õnnestub veel võimalikult palju häid võnkeid genereerida ja ümbritsevat maailma ka sellega kuidagi helgemaks paigaks muuta, on juba eriti hästi.


Viimasel ajal kõike toimuvat vaadates mõtlen ma siiski aeg-ajalt, kas peaks ka võitlema nende asjade eest, mida ma oluliseks pean. Eestimaa (ja tegelikult kogu maailma) puhta ja mitmekesise looduse eest, et oleks (veel) rohkem tasakaalus ja õnnelikke inimesi jne. Aga ma kipun endalt enne suu lahti tegemist küsima, kas mu sõnavõtt muudab midagi. Enda ja oma mõtteviisi, sõnade, käitumise muutmine muudab. Ajaleheartiklid vahel muudavad, seda ma olen ka kogenud. Sotsiaalmeediapostitused? 


See võrratult hästi argumenteeritud postitus Lõuna-Eesti puhta looduse kaitseks keskkonnateadlaselt Erik Puuralt loodetavasti muudab, eriti arvestades, et seda on kolme päevaga jagatud üle 450 korra. Eesti võiks ikka olla äge e-riik, luua niiviisi lisaväärtust ja jätta metsad kasvama.


Tommy Hellsten on kirjutanud, et tõeline poliitik on inimene, kes ajutiselt hoolitseb kõigi ühise asja eest, mitte aga riigiteener, kelle peaeesmärgiks on enda poliitiline karjäär. Selliseid päris riigimehi oleks ka ilus Eestis rohkem näha.


Mul on viimasel ajal olnud aega "Eesti 100 - mis võiks meie riigis paremini olla?" mõtteid mõelda kõige rohkem rongis ja maanteedel, nii et üsna loogiliselt on esiviisikus tugevalt esindatud ka transpordiküsimused: sageli marsruudil Tallinn-Võru liikujana võluksin ma meelsasti ühe sõrmenipsuga valmis täispikkuses neljarealise Tallinna-Tartu maantee (Esta Tatrik kirjutas sel teemal hea arvamusloo Postimehes hiljuti) ja ehkki see on muidugi juba pisiasi, siis Elron võiks midagi välja mõelda, et oma muidu väga toredates rongides ka kas või teed ja kommi pakkuda (kui restoranvagun on liiga palju palutud, siis mingi pardateenindus võiks ikka olla). 


Tallinna-Võru lennuühendusest unistamine on ilmselt juba puhas utoopia, ehkki bussiga samuti Tallinnast nelja tunni kaugusel olevas Kuressaares on see luksuslik alternatiiv olemas, Võrus mitte (kui just pole muidugi käepärast tuttavat pilooti väikelennukiga ja transporti Ridali lennuväljale).


Aga noh, unistada on ka tore. Ja unistusi kirja panna.

30.1.18

Jaanuarieleegia

Olen siin vaimustusega jälginud ja naudinguga lugenud sõprade "blogin kuu aega iga päev" eksperimente, öelnud oma lemmikblogijatele "palun kirjuta rohkem", aga ise... ilmselgelt oleks võinud ka ühe uusaastalubadusena kavasse võtta ikkagi vähemalt korra nädalas blogimise. :)

Seda enam, et neid teemasid, mis inspireerivad, jätkub küll, aga... need on nii eriilmelised ja erinevatest valdkondadest, et mõne puhul tundub, et võiks pigem artikli kirjutada, mõni läheb mõne raamatu käsikirja ja see, mis siis üle jääb, tundub selline eklektiline puru, et... ahmismaikka. See viimane on muidugi ehe näide sellest, kuidas perfektsionism on loomingu ja millegi ära tegemise ja valmissaamise vaenlane - tahaks teha täiuslikke postitusi mõnel kindlal teemal ja siis jääbki tegemata, sest mis ma pealiskaudselt ikka, aga põhjaliku uurimistööni blogi jaoks alati ei jõua.

Igatahes on jaanuar olnud mõõdukast hallusest ja külmast hoolimata üle ootuste tore - kuu esimene pool oli üsna talveuni (raamatud, tekid, hõrgutised ja küünlavalgel laisklemine). Sünnipäevaga ei kavatsenud väga midagi teha, aga lõpuks oli selle tulemuseks üle nädala pidustusi, erinevate väikeste seltskondadega, Tallinnas ja Võrus. Märkamatult ongi jaanuar läbi ja kuna veebruar on lühike, siis tähendab see minu tõlgenduses, et kevad on sisuliselt käes. :)

Pildil mu eilne naudinguhetk Katariina kohvikus selle aasta esimese vastlakukliga.

5.1.18

2017/2018

Head uut aastat!!! Mu lemmikvaateid ja -maitseid pakkuvast kohast - mis siis, et natuke hülgehall, ikka on nii ilus.

Mind inspireerisid Instagramis mööda vilksatanud JmStormi read, jagan. Haakusid sellega, mida juba varem mõtlesin - et iga hommik, iga hetk on uus algus.

the magic isn't
in a year.
it is in a day.
an hour.
in a minute.
look forward
to each new day
and less to
new years.

Natuke vaatan veel tagasi, kuna 2017. aastat kokkuvõtva postituseni enne aasta lõppu ei jõudnudki, ehkki alustasin seda postitust detsembris, ausõna. :)

Kaks ilusat hilissuvist festivali, millest pikemalt kirjutamiseni ma paraku ei jõudnudki, olid Uue Maailma tänavafestival ja Sibulatee puhvetite päev, eriti viimane pakkus nii palju ilu, Facebooki mõned pildid siiski panin.

Üsna rahulikule ja sissepoole vaatamise novembrile järgnes ootamatult tore detsember. Käisime Tartu Ülikooli ballil ja tegin igasuguseid jõuluasju - sattusin lausa kahele jõulukontserdile (Viimsi kirikus C-Jam ja Jaani kirikus Viljandi Kitarrifestivali seltskond), Piparkoogimaania näitusele ja Tallinna Raekoja platsi muinasjutulisele jõuluturule. Tartu Raekoja platsi 2017. aasta jõulukaunistused meeldisid mulle ka väga, Võru oleks võinud valgusküllasem olla. Avastasin enda jaoks Loodusväe imehea mustikaglögi, alkoholivaba ja nii maitsev, et ei raatsinudki sinna midagi peale mandlite-rosinate lisada. Tegin piparkooke ja ehkki ei kavatsenud algul, siis ikkagi ka päris muljetavaldava kuhja kingitusi. Aastavahetus kallite sõprade seltskonnas neist ühe katuseterrassil oli ka väga mõnus.

2017. Mis jääb sellest aastast meelde... kevadel mu Võrust leitud elukaaslasega kokku kolimine, suvel ühe armsa mopsikese lisandumine meie perre ja reisid, kolm mu jaoks uut saart: Tenerife, Gran Canaria ja Kreeta (Lätis, Rootsis ja Soomes käisin ka :)). Tegelikult oli nii uusi pereliikmeid kui ka saari rohkemgi - üks lähisugulaste ringi lisandunud pisike preili ja Viirelaid, seal käisin lausa kolm korda, juunis, septembris ja oktoobris, iga kord pakkus isemoodi lummavaid vaateid ja meeldejäävaid hetki. Senise elu kõige õnnelikum ja ägedam sünnipäevapidu mahtus ka sellesse aastasse. Lugesin päris palju, mind inspireerib jätkuvalt see mõte, et pikas perspektiivis mõjutavad elu kõige rohkem inimesed, kellega suhtled, ja raamatud, mida loed.

2017 oli nii paljude väikeste ja suurte unistuste ja soovide täitumise aasta, et neid polegi palju alles jäänud - on põhjust uusi välja mõelda, mis on tore. :)