15.2.18

Vastlapäev & sõbrapäev

Võrus oli eile nagu kevad, päike säras ja räästad tilkusid. Järv on muidugi ikka paksu jääkaane ja valge lumekorra all, tuletades meelde, et on siiski veebruari keskpaik.

Teisipäeval käisime Haanja pool (mis on Eesti mõttes peaaegu kõrgmäestik, hehe, aga tõesti, seal on ka suvel alati pisut jahedam) Veemäe puhkekeskuses tuubiga kelgutamas ja vastlaliugu laskmas. Päris rajud rajad olid, nii et mõtlesin pärast vanarahvatarkuse peale, et pikad liud, pikad linad - äkilised liud, äkilised linad? Kõlab paljulubavalt. :)

Istusin eile oma punases kleidis - sõbra/valentinipäevale väga kohaselt, aga see on lihtsalt mu lemmikkleit viimasel ajal - pikalt Stedingu kohvikus lõõmava kamina ees ja kirjutasin, nauding. Ja mõtlesin muu hulgas sellele, et tegelikult olen ma ikka traditsioonidelembesem, kui kunagi arvanud oleksin.

Mulle meeldib vastlapäeval liugu lasta, hernesuppi ja vastlakukleid süüa ning eilne roosikimp ja šokolaad, nagu ka mitme kalli sõbra "Head sõbrapäeva!" kõned tegid mulle suurt rõõmu. Muidugi, kelgutamine, roosikimbud, kingitused ja sõprade kõned rõõmustavad mind sama palju või rohkemgi ka muudel päevadel. Nende asjade poolkohustuslikkus on see, mis ilmselt paljusid nende tähtpäevade juures segab, aga need saab ju soovi korral ka heleda lauluga üle lasta.

12.2.18

Parem mina ja parem Eesti

Ma vaatan, et mu suurejooneline plaan vähemalt alates veebruarist kord nädalas blogida kipub juba tasapisi lappama minema. :) Nagu ka laupäeval Gospas massaaži nautides mõeldud mõte (mida ma mõtlen massaažis iga kord), et see on nii mõnus, et kord kuus massaažis käia peaks olema absoluutne miinimum. 

Ühesõnaga, nagu näha, on mul tõeliselt grandioossed eesmärgid elus ja ma teen tõsist tööd nende saavutamise nimel. :)


Sellega seoses meenusid mulle umbes 15 aasta tagused vestlused kalli sõbraga köögilaua taga, kui mind piinas korralik noore inimese eksistentsiaalne äng teemal, mis selle kõige mõte on. Ma arutlesin sel teemal tollal päris põhjalikult, sõber arvas lõpuks, et äkki oli õigus sellel inimesel, kes ütles, et söö, joo ja tunne elust rõõmu.


Tagantjärele - tal oli õigus jah. Nagu ka neil, kes on öelnud, et elu mõte on kogeda, areneda, armastada. Kui selle käigus õnnestub veel võimalikult palju häid võnkeid genereerida ja ümbritsevat maailma ka sellega kuidagi helgemaks paigaks muuta, on juba eriti hästi.


Viimasel ajal kõike toimuvat vaadates mõtlen ma siiski aeg-ajalt, kas peaks ka võitlema nende asjade eest, mida ma oluliseks pean. Eestimaa (ja tegelikult kogu maailma) puhta ja mitmekesise looduse eest, et oleks (veel) rohkem tasakaalus ja õnnelikke inimesi jne. Aga ma kipun endalt enne suu lahti tegemist küsima, kas mu sõnavõtt muudab midagi. Enda ja oma mõtteviisi, sõnade, käitumise muutmine muudab. Ajaleheartiklid vahel muudavad, seda ma olen ka kogenud. Sotsiaalmeediapostitused? 


See võrratult hästi argumenteeritud postitus Lõuna-Eesti puhta looduse kaitseks keskkonnateadlaselt Erik Puuralt loodetavasti muudab, eriti arvestades, et seda on kolme päevaga jagatud üle 450 korra. Eesti võiks ikka olla äge e-riik, luua nii lisaväärtust ja jätta metsad kasvama.


Tommy Hellsten on kirjutanud, et tõeline poliitik on inimene, kes ajutiselt hoolitseb kõigi ühise asja eest, mitte aga riigiteener, kelle peaeesmärgiks on enda poliitiline karjäär. Selliseid päris riigimehi oleks ka ilus Eestis rohkem näha.


Mul on viimasel ajal olnud aega "Eesti 100 - mis võiks meie riigis paremini olla?" mõtteid mõelda kõige rohkem rongis ja maanteedel, nii et üsna loogiliselt on esiviisikus tugevalt esindatud ka transpordiküsimused: sageli marsruudil Tallinn-Võru liikujana võluksin ma meelsasti ühe sõrmenipsuga valmis täispikkuses neljarealise Tallinna-Tartu maantee (Esta Tatrik kirjutas sel teemal hea arvamusloo Postimehes hiljuti) ja ehkki see on muidugi juba pisiasi, siis Elron võiks midagi välja mõelda, et oma muidu väga toredates rongides ka kas või teed ja kommi pakkuda (kui restoranvagun on liiga palju palutud, siis mingi pardateenindus võiks ikka olla). 


Tallinna-Võru lennuühendusest unistamine on ilmselt juba puhas utoopia, ehkki bussiga samuti Tallinnast nelja tunni kaugusel olevas Kuressaares on see luksuslik alternatiiv olemas, Võrus mitte (kui just pole muidugi käepärast tuttavat pilooti väikelennukiga ja transporti Ridali lennuväljale).


Aga noh, unistada on ka tore. Ja unistusi kirja panna.

30.1.18

Jaanuarieleegia

Olen siin vaimustusega jälginud ja naudinguga lugenud sõprade "blogin kuu aega iga päev" eksperimente, öelnud oma lemmikblogijatele "palun kirjuta rohkem", aga ise... ilmselgelt oleks võinud ka ühe uusaastalubadusena kavasse võtta ikkagi vähemalt korra nädalas blogimise. :)

Seda enam, et neid teemasid, mis inspireerivad, jätkub küll, aga... need on nii eriilmelised ja erinevatest valdkondadest, et mõne puhul tundub, et võiks pigem artikli kirjutada, mõni läheb mõne raamatu käsikirja ja see, mis siis üle jääb, tundub selline eklektiline puru, et... ahmismaikka. See viimane on muidugi ehe näide sellest, kuidas perfektsionism on loomingu ja millegi ära tegemise ja valmissaamise vaenlane - tahaks teha täiuslikke postitusi mõnel kindlal teemal ja siis jääbki tegemata, sest mis ma pealiskaudselt ikka, aga põhjaliku uurimistööni blogi jaoks alati ei jõua.

Igatahes on jaanuar olnud mõõdukast hallusest ja külmast hoolimata üle ootuste tore - kuu esimene pool oli üsna talveuni (raamatud, tekid, hõrgutised ja küünlavalgel laisklemine). Sünnipäevaga ei kavatsenud väga midagi teha, aga lõpuks oli selle tulemuseks üle nädala pidustusi, erinevate väikeste seltskondadega, Tallinnas ja Võrus. Märkamatult ongi jaanuar läbi ja kuna veebruar on lühike, siis tähendab see minu tõlgenduses, et kevad on sisuliselt käes. :)

Pildil mu eilne naudinguhetk Katariina kohvikus selle aasta esimese vastlakukliga.

5.1.18

2017/2018

Head uut aastat!!! Mu lemmikvaateid ja -maitseid pakkuvast kohast - mis siis, et natuke hülgehall, ikka on nii ilus.

Mind inspireerisid Instagramis mööda vilksatanud JmStormi read, jagan. Haakusid sellega, mida juba varem mõtlesin - et iga hommik, iga hetk on uus algus.

the magic isn't
in a year.
it is in a day.
an hour.
in a minute.
look forward
to each new day
and less to
new years.

Natuke vaatan veel tagasi, kuna 2017. aastat kokkuvõtva postituseni enne aasta lõppu ei jõudnudki, ehkki alustasin seda postitust detsembris, ausõna. :)

Kaks ilusat hilissuvist festivali, millest pikemalt kirjutamiseni ma paraku ei jõudnudki, olid Uue Maailma tänavafestival ja Sibulatee puhvetite päev, eriti viimane pakkus nii palju ilu, Facebooki mõned pildid siiski panin.

Üsna rahulikule ja sissepoole vaatamise novembrile järgnes ootamatult tore detsember. Käisime Tartu Ülikooli ballil ja tegin igasuguseid jõuluasju - sattusin lausa kahele jõulukontserdile (Viimsi kirikus C-Jam ja Jaani kirikus Viljandi Kitarrifestivali seltskond), Piparkoogimaania näitusele ja Tallinna Raekoja platsi muinasjutulisele jõuluturule. Tartu Raekoja platsi 2017. aasta jõulukaunistused meeldisid mulle ka väga, Võru oleks võinud valgusküllasem olla. Avastasin enda jaoks Loodusväe imehea mustikaglögi, alkoholivaba ja nii maitsev, et ei raatsinudki sinna midagi peale mandlite-rosinate lisada. Tegin piparkooke ja ehkki ei kavatsenud algul, siis ikkagi ka päris muljetavaldava kuhja kingitusi. Aastavahetus kallite sõprade seltskonnas oli ka väga mõnus.

2017. Mis jääb sellest aastast meelde... kevadel mu Võrust leitud elukaaslasega kokku kolimine, suvel ühe armsa mopsikese lisandumine meie perre ja reisid, kolm mu jaoks uut saart: Tenerife, Gran Canaria ja Kreeta (Lätis, Rootsis ja Soomes käisin ka :)). Tegelikult oli nii uusi pereliikmeid kui ka saari rohkemgi - üks lähisugulaste ringi lisandunud pisike preili ja Viirelaid, seal käisin lausa kolm korda, juunis, septembris ja oktoobris, iga kord pakkus isemoodi lummavaid vaateid ja meeldejäävaid hetki. Senise elu kõige õnnelikum ja ägedam sünnipäevapidu mahtus ka sellesse aastasse. Lugesin päris palju, mind inspireerib jätkuvalt see mõte, et pikas perspektiivis mõjutavad elu kõige rohkem inimesed, kellega suhtled, ja raamatud, mida loed.

2017 oli nii paljude väikeste ja suurte unistuste ja soovide täitumise aasta, et neid polegi palju alles jäänud - on põhjust uusi välja mõelda, mis on tore. :)