25.12.16

Aastavahetusrituaalid

Ma olen üldiselt seda meelt, et kõige olulisem on iga hetke nautida. Liigne minevikku vaatamine ega pikemaajalised eesmärgid selle filosoofiaga esmapilgul just kõige paremini kokku ei kõla. Lisaks tuleb mul sõnaga "lubadus" meelde tavaliselt see anekdoot vanast juudist, kes õpetas pojale, et elus edukas olemiseks on kaks kõige tähtsamat reeglit 1) alati oma lubadusi pidada; 2) mitte kunagi midagi lubada. :)

Aga paar toredat aastavahetusrituaali on mul sellegipoolest. Esimene sai alguse kuskil aasta 2000 paiku, kui hetk enne keskööd hüppas mulle kaela üks äge naine ja käskis kiiresti nimetada kolm kõige meeldejäävamat-olulisemat-paremat asja lõppevast aastast. Sain hakkama ja hakkas meeldima, nii et ma olen pärast seda igal aastal detsembri lõpus mõelnud, millega see aasta meelde jääb. Nende sündmuste palett on olnud üsna kirev, sisaldades mõni aasta suuri saavutusi ja mõni aasta hoopis mõnda eriti hea tundega reisi või muud elamust. 2016. aasta TOP kolmes on minu jaoks ilmselt mu kahe raamatu ilmumine, Võrru kolimine ja... kolmas on veel natuke lahtine, sellele kohale konkureerivad ainult kirjutamisele pühendumine, paarist liigsest asjast loobumine ja mitme uue imelise inimese tulemine mu ellu. Tegelikult ehk ongi tore, et TOP3 asemel on TOP5.

Napilt mõni aasta tagasi hakkas mulle tunduma, et ehk võiks ikkagi uue aasta alguses mingeid sihte ka seada. Neid on olnud suuremaid ja väiksemaid, mõnega on läinud hästi ja mõnega mitte nii väga, aga mu meelest ongi kõige olulisem vabalt võtta - proovida kujundada uusi harjumusi, aga kui ei meeldi või enam midagi ei taha, siis paindlikult reageerida. Näiteks on mul väga hea meel, et 2015. aasta alguses õhku visatud mõte rohkem spaades käia ja neist ka kirjutada on kinkinud mulle palju suurepäraseid elamusi ning materjali blogipostitusteks. Need asjad, millega pole nii hästi läinud, olen ma sujuvalt ja mugavalt ära unustanud. :)

2017. aasta peale ei ole ma veel väga põhjalikult jõudnud mõelda, aga see mõte vilksatas küll, et võiks hakata uuesti tennist mängima. Tegelikult kavatsesin ma seda juba enne Võrru kolimist, aga kuskil novembris tundus, et nojah, sel aastal vist tegudeni ei jõua. Aga teadagi, lase mingi soov vabaks ja see täitub kohe. Läksin eelmisel pühapäeval pärast ligi kümneaastast pausi esimest korda tennist mängima ja avaldasin sellega endalegi muljet, et esimene uusaastalubadus on täidetud kaks nädalat enne uue aasta algust, ma pole kunagi varem nii tubli olnud. Enne trenni põlv värises ka natuke, aga õnneks mulle tuli üsna kohe pärast alustamist meelde, kui väga see mäng mulle ikka meeldib.

Ma avastasin hiljuti siin ühel pimedal õhtul mõtiskledes, et 50 aastat on 18 000 päeva. Seda ei tundu üldse palju, nii et see kasvatas veel rohkem mu motivatsiooni iga päeva võimalikult mõnusalt veeta. Carpe diem!

21.12.16

Jõulueelne Võru elu

Ma vist ei mäletagi nii ootamatult saabunud jõule, mõtlesin ma eile õhtul, alles pärast neljandat adventi esimest korda sel aastal jõululaule kuulates ning ahjust tulnud piparkoogisüdameid ja -tähekesi glasuuriga kaunistades.

Meenutasin sinna kõrvale oma kolme esimest Võrus elatud kuud, sest just nii palju ongi juba aega mööda lennanud. Oktoobris blogisin üsna tublilt, aga siis võttis elutempo sellised tuurid üles, et ma pole tükk aega oma siinsest elust kirjutanud.

Kuskil novembri alguses oli üks hetk, kus oli äkki (pärast oktoobri päikese- ja värvideküllust) ootamatult pime, külm ja vaikne ja mul oli päriselt külluses aega raamatuid lugeda. Ja siis oli korraks natuke hirmus ja põnev ka, et kas see nüüd ongi see Võru sügistalv ja kuidas ma selle üle elan. :)

Aga siis ilmus mu järgmine raamat ja tuli esitlusturnee ja isegi kui õues oli ikka samamoodi, siis mu sees oli äkki nii palju päikest, tuld, rõõmu ja armastust, et kõik särises ja särtsus. Ja ehkki raamatuesitlusturnee 3+1 päeva said läbi, kees elu edasi.

Ja kuna mu Tallinna sõbrad küsivad ikka neid "noh, mis Sa teed seal?" ja "mismoodi see elu keeb seal?" küsimusi, siis ma proovin kuidagi defineerida, mida see siis sisaldab.

Mõõduka regulaarsusega suurepärases Kubija spaas ligunemist ja kinos käimist, häid raamatuid ja muusikat (nt jazziõhtuid ja eelmisel nädalavahetusel Teele Viirat, kui eredamad elamused ära mainida), rahulikke hommikusööke kodus või kohvikus ja järve ääres jalutamisi, kaua magamist ja kirjutamist muidugi, jumalikke isekokatud õhtusööke ja vanniskäimisi, pühapäevahommikusi Katariina kirikusse piilumisi ja pannkooke, kohalikus mälumängutiimis asendusliikmena ülesastumisi ja tordiga auhinnatud kohtade võitmist, sõprade külaskäike ja siit järjest uute eriliste inimeste avastamist, armsate inimeste pulmi ja muid rajusid pidusid (Võrus on kuus ööklubi ja ma olen praeguseks neljas käinud, kusjuures nii mõnelgi nädalavahetuse õhtul toimub enamikus midagi, kusjuures see midagi sisaldab hämmastavalt sageli tuntud artiste!). Tennist käisin mängimas lõpuks pärast pikka pausi, paar korda olen ühte kelmikasse tantsutrenni ka jõudnud.

Paar väljasõitu Tallinna ja Tartusse on ka olnud. Ma olen väga tänulik nendele sõpradele ja kunagistele koostööpartneritele, kes mind aeg-ajalt ikka glamuuriüritustele kutsuvad - Postimehe laupäevalisa juhtides oli kohati kujunenud "kümme sündmust viie päevaga" rütm väsitav, aga praegu on vahel vahelduseks mõnele sellisele koosviibimisele minna nii tore! Samamoodi oli tore detsembri algul pärast liiga pikka pausi taas oma armsasse alma materisse sattuda, seal põnevalt arutleda ja siis hommikul poole seitsmeni mööda imeilusaks kaunistatud Tartut rokkida.

Ja noh... umbes nii ongi. Sai vist jälle natuke telegrammistiilis ülevaade? Tegelikult on kõik palju värvikam. :)

22.11.16

Raamatud ja esitlused

Ma kujutan nüüd pärast eelmist nädalat natuke paremini ette, mis tunne on olla rokkstaar ja miks see sõltuvust tekitab. Suurim täht oli muidugi mu kaasautor ja uue raamatu peakangelane, aga ma tundsin end miskipärast ikkagi ka nagu tõeline superstaar. Kogu raamatuesitlusturnee oli unustamatult äge - teisipäeval Tallinnas pere ja sõprade, rohkearvulise publiku ja ajakirjanikega, kolmapäeval Tartu Apollos sõprade ja natuke väiksema publiku, aga seda rajuma beaujolais nouveau (järel)peoga Veinis ja Vines varajaste hommikutundideni ning neljapäeval Pärnu Apollos koos tundega, et... TEHTUD! Ja sellele järgnenud imelise õhtusöögiga Hedon Spa restoranis Raimond, mis pakkus ühe kulinaarse orgasmi teise järel. Selle õhtu lillelõhnaline peene mulliga Taittingeri šampanja, kaaviar ja imearmas teenindus jäävad kauaks meelde. Ja siis järgnes veel mitteametlik, aga mitte vähem raju afterparty reedel Võrus, nii et... milline nädal! Aitäh kõigile, kes selle nii eriliseks tegid!

Ja kui ma juba sellele lainele sattusin, siis nostalgitsen natuke ja meenutan ka eelmisi esitlusi.

Mu esimene romaan "Lenda minuga" tuli trükist novembris 2013 ja avalikku esitlust ma tookord ei teinudki. Tähistasime seda ühel reede õhtul armsate inimestega neljakesi õhtusöögiga Glorias ja peoga Teatris ning universum tegi imesid, tuues Teatri ette täiesti juhuslikult just selleks õhtuks kohale ühe vana stiilse auto, üsna sarnase sellega, mis on raamatu kaanel Belgia kunstniku Jaak De Konincki pildil (mis ehib ka Starbrook Airlinesi kommikarpe ja mida ta mul lahkelt kasutada lubas). Palju šampanjat, punane vaip ja eemalt kumav lennufirma valgusreklaam olid ka. Raamat sai mõned päris head arvustused-soovitused naisteajakirjades ning sellel läks ka muidu kenasti. Ja kui ma vaatan pilte sellest õhtust, siis... see oli üks mu senise elu kõige õnnelikumaid!

Mart Kadastikuga koos kirjutatud ja kirjastuselt Varrak ilmunud "Paarismängu" esitlesime oktoobris 2014. "Paarismängu" Tallinna esitlus Massimos oli võimas ja meediakajastus ka (teles Kanal 2 Reporteris, lisaks käisin esimest korda elus Kuku raadios Publikumärgi saates esinemas ja see oli nii lahe!), Tartu ja Pärnu raamatupoeesitlused olid ka kenad (Tartus Tasku Rahva Raamatus ja Pärnu Keskuse Apollos). Sattusin tookord Postimehele antud intervjuule pealkirjaga "Tundeid maha salates salatakse maha ka oma elu" ja täitsa tore oli seda nüüd üle lugeda. Ma mäletan hommikut, kui Pärnus Supelsakstes kohvi ja koogi kõrvale seda esimest korda lugesin, ja tunnet mu sees, mis ütles, et... ma olen nüüd saanud kõik, mida ma eales olen tahtnud!

Mu kolmas romaan, Bestselleri kirjanduskonkursil ära märgitud ja Pilgrimi kirjastusega koostöös ilmunud "Inglid & kelmid", tuli trükikojast juunis 2016. See on tegelikult kirjutatud kohe pärast esimest raamatut, nii et sisuliselt on tegu mu teise romaaniga, mis ilmus kolmandana. Kuna mul polnud varem Tallinnas olnud raamatupoeesitlust, tegime selle Solarise Apollos. Oli armsa õhkkonnaga sündmus. Delfis ilmus intervjuu pealkirjaga "Paljud väliselt sarnased abielud võivad olla sisult väga erinevad", esitluse fotogaleriid saab vaadata Elu24 lehelt.

Ja mu neljas teos, Pilgrimilt ilmunud elulooraamat pealkirjaga "Igor Mangi elu ja astroloogiatarkused", kirjutatud sel aastal koos Igor Mangiga, ilmus novembris 2016. Tallinna esitlus toimus Viru Keskuse Rahva Raamatus (TV3 Seitsmeste uudiste klipp Igor Mangi elulooraamatu esitlusest alates 0:45:24). Oli teistmoodi, aga ka väga põnev projekt, võimalus end proovile panna uues žanris ja ilmselt Eesti ühest värvikamast tegelasest kirjutades. Life is magic & dreams really do come true!

4.11.16

Inimesed ja raamatud

Mulle on viimasel ajal ette jäänud mitu mõttetera sel teemal, et pikas perspektiivis kujundavad inimest kõige rohkem isikud, kellega ta suhtleb, ja raamatud, mida ta loeb.

Elu pakkus kohe häid lugusid selle illustreerimiseks ka - kohtusin välismaalasega, kes luges keskkooliõpilasena mingit teatmeteose tüüpi raamatut ja avastas sealt kolm Balti riiki, millest ta kunagi midagi kuulnud polnud. Tärganud huvi ja edasine uurimistöö viis selleni, et ligi 30 aastat hiljem elab ta Tallinnas ja kirjutas eesti keeles raamatu - muljetavaldav!

Nii kaugelt polegi muidugi näiteid selle väite paikapidavuse kohta vaja otsida, piisab ka peeglisse vaatamisest - Tartu Ülikooli esimesel kursusel poleks ma küll iialgi arvata osanud, et üks mu uutest sõprustest kunagi Võrru kolimiseni viib. :)

Igatahes, kui ma nüüd kogu oma vabale ajale otsa vaatasin ja mõtlesin, mis ma sellega peale tahaksin hakata, tuli mulle meelde, et üks mõte seoses Võruga oli just see, et mul on siin rohkem aega lugeda. Kui ma järgmiseks aknast välja vaatasin, siis tundus see kohe veel parem idee, sest värvilisi vaateid pakkuvad jalutuskäigud muutusid lume tulekuga äkki palju monokroomsemateks... ja ilm külmemaks ka, märtsist oktoobrini kestnud elu pikim ja parim suvi sai nüüd ilmselgelt igatahes läbi.

30.10.16

Ootused elule

"Allan Karlssonil polnud elule erilisi nõudmisi. Ta tahtis voodit, korralikult süüa, mingit tegevust ja aeg-ajalt ka lonksu viina. Kui see oli olemas, siis võis muu ära kannatada."

Jonas Jonassoni superhea raamatu "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus" peategelane on üks mu lemmikuid. Tema äärmiselt lihtne elufilosoofia ("On, nagu on, ja tuleb, mis tuleb.") ning rahulik, muretu ja süüdimatu kulgemine läbi 20. sajandi on väga inspireeriv.

Hea meelde tuletada, kui enda ootused elule mõnikord liiga kõrgeks hüppavad, nagu näiteks sel nädalal. :) Mõtlesin algul reedest pühapäevani Tallinnas olla, aga kui avastasin, et see mõte tekitas rohkem stressi kui rõõmu, lükkasin kõik kohtumised edasi ja jäin Võrru. Kus on jätkuvalt mõnus, aga laupäeva õhtuks hakkas ikkagi natuke kahju, et ühtegi Halloweeni-pidu lähikonnas ei toimu. Lappasin siis Elu24 2014. ja 2015. aasta Halloweeni-pidude galeriisid ja nostalgitsesin - pilt on 2014. sügisest ajakirja Hello! avapeolt Club Privés, Manna La Roosas oli tookord ka väga äge afterparty.

Ja pärast läksin kohalikku pubisse ühele kokteilile, mis oli muidugi ka tore, sest noh... räägi inimestega ja kuuled jälle uskumatuid lugusid, tasub ikka välja minna. :)

23.10.16

Räägi, mis Sa teed

Järgmine küsimus, millele ma olen esimestel Võru nädalatel saanud palju vastata, on, et mida ma Võrus teen.

Lühike vastus on, et üsna täpselt samu asju, mida Tallinnas. Magan, söön, loen, kirjutan, jalutan, tantsin, käin kohvikutes, peol jne. Korra olen Kubija spaasse ujuma jõudnud, kinno veel isegi kordagi mitte.

Väikseid sisulisi erinevusi on sedavõrd, et ma kokkan vist natuke rohkem, sest neid mugavaid söögi kojutellimise võimalusi, mida Tallinnas pakutakse (Wolt jt), siin ei ole, selle eest jätkub aga kvaliteetset, kohalikku ja mahedat toorainet. Samas on ka häid söögikohti ja mitu alles ootavad proovimist. Ja see erinevus on ka, et kui ma Tallinnas tahtsin randa jalutama minna, siis pidin selleks mõtlema, kuhu randa ja läbi asfaldidžungli sinna sõitma. Siin on palju lihtsam, kaks sammu ja kohal. :)

Sellele küsimusele, kus mu seltsielu aktiivsem on, ei oskagi ma päris täpselt vastata. Mul oli ka Tallinnas jahedamatel aastaaegadel neid kodukassina käitumise perioode, kus ma põletasin oma õdusas kodus küünlaid, lugesin-kirjutasin diivanil keras ega viitsinud kuskile minna. Ja samuti perioode, kus ma kohtusin iga päev mitme inimesega ning üks pidu ajas teist taga. Siin on samamoodi. :)

Aga selle "räägi, mis Sa teed" teemaga on otsapidi seotud teine küsimus, mida mult vahel küsitakse - et kas ma töölkäimise järele ei igatse. Ma olen end enamasti tagasi hoidnud ega pole hakanud kommenteerima tööl käimise ja töö tegemise olulist vahet. Sest jah, ma ei käi iga päev kuskil istumas, aga ma töötan ikkagi iga päev (ehkki jah, ma tõesti ise ka ei taju seda tööna, sest see on osa mu unelmate elust - tegevus, mida ma armastan, puhas rõõm).

Eriti närvi ajas see igatahes mind sel nädalal, kui ühele ja samale nädalale sattus ühe teise autori raamatu keeletoimetamine ja minu järgmise raamatu trükieelse korrektuuri lugemine ning ma töötasin sellises tempos, et õhtuti suutsin ainult oimetuna diivanil lebada ja silme ees virvendas. Ma arvan, et töö ja puhkuse mõistliku tasakaalu taastamiseks ma püüan nüüd umbes kolm nädalat tõesti ainult puhata. :) All fun & games, letsgo!

16.10.16

Tallinn, Võru ja tunded

Olin pühapäevast teisipäevani Tallinnas, esimest korda pärast Võrru kolimist. Ja muidugi oli tore, kõik need südantsoojendavad külaskäigud ja kohtumised kallite inimestega, samuti pildistamine, mille pärast läksin - ilmaga vedas ja Kadrioru park oli sama kuldne kui Kreutzwaldi oma Tamula järve ääres.

Aga väga huvitav oli ennast jälgida - pühapäeva hommikul Võrus ärgates oli tunne, et üldse ei viitsi ega raatsi hästi kuskile minna. Ja ma väsisin kuidagi nii ära nende paari päevaga seal Tallinnas. Need muidugi olidki üliintensiivsed... Nii et tegelikult tuli juba esmaspäeva õhtuks koduigatsus ja see tekitas rohkesti sisemisi ohoo-elamusi - et kodu on Võrus ja ma igatsen sinna! Ja teisipäeva õhtul tagasi jõuda oli jumalik! Nii et terve kolmapäeva ja neljapäeva ma kulgesin ja naudisklesin eriti väljapeetud tempos, kolmapäevane imeilus päikeseline päev soodustas seda ka ja tekitas jälle tunde, et suvi kestab ikka veel. :)

6.10.16

Rõõm nakkab

Mul on üks väliseestlasest tuttav, kelle siiruse ja spontaansuse aste on seal kuskil rõõmsa kolmeaastase ja elevil kokkerspanjeli vahepeal. Ja mul on eredalt meeles üks episood, kui sattusime paar aastat tagasi seltskonnaga Käsmu Viru Folgile. See oli vist Curly Stringsi üsna hilisõhtune kontsert metsalaval, kust tulles üritasid kõik kottpimedal metsateel püsti jääda, aga see noormees, mõnevõrra joonud ka, kilkas igal sammul ekstaatiliselt: "Me oleme Eestis! Me oleme metsas! See on nii äge!!!"

Püsti jäämise tegi see teiste jaoks mõnevõrra raskemaks, sest tema siirad emotsioonipursked olid lihtsalt nii naljakad, et me naersime ohjeldamatult. Rõõm nakkab. :)

See kõik tuli mulle meelde, kui ma tulin paar päeva tagasi Võrus poest, vaatasin kollaseid lehti, rohelist muru, taamal sinetavat järve ja tekkis tahtmine samamoodi hõisata, et ma olen paradiisis! Kuna minus on ikka rohkem eestlast kui ma kunagi arvasin, siis mängis see tekst vaikselt mu peas ja pani mind lihtsalt naeratama. Ja rõõm nakkas jälle - jalutasin mööda lummavalt lõhnavatest lookas õunapuudest, kus üks naine vilju noppis, ta vaatas mind ja naeratas mulle vastu.

Ta ei olnud nii vana, aga miski tema olekus meenutas mu Muhu vanavanaema ja ma tundsin end selle peale äkki nii hoituna, et mul tulid korraks peaaegu pisarad silma. Mulle meenus see kunagi kuskilt loetud ilus müstiline mõte, et aega ei ole olemas ja tegelikult toimub kõik erinevates dimensioonides samaaegselt - see mõte ajas mul natuke juhtme kokku, aga samavõrd inspireeris mind. Ja pärast seda ma olen vahel mõelnud - näiteks siis, kui nägin mõne aasta eest möödasõitvas bussis oma lahkunud vanatädi paarikümne aasta taguse versiooniga äravahetamiseni sarnast naist -, et äkki see ongi nii. Äkki me kõik oleme korraga siin. Meie kõikide erinevas vanuses ja erinevates ajastutes elavad versioonid. Ja äkki need, keda me armastame, on sõltumata ajast, ruumist ja vahemaadest tegelikult alati meiega.

30.9.16

Ma kolisin Võrru!

Tegelikult võiks selle postituse pealkiri olla ka "miks ma kolisin Võrru", sest ma olen sellele küsimusele pidanud viimasel ajal nii palju vastama, et lihtsam on midagi seletuskirja ja pressiteate vahepealset siia kirjutada. :)

Lühidalt: ma kolisin Võrru, sest mulle meeldib siin. Ja minu meelest sellest tegelikult täiesti piisab.

Pikemalt... Ma olen suurema osa oma elust Tallinnas elanud ja mingi hetk tuli tunne, et see kõik seal on juba nii palju kordi olnud, tahaks vaheldust. Kordustel on muidugi ka oma võlu ja seal on palju armsaid inimesi, nii et ma käin pealinnas ikka, ilmselt lausa mitu korda kuus. Aga mul tuli ka tunne, et ma võiksin kuidagi paremini kasutada kogu seda vabadust kellast kellani töölkäimisest, mida ma olen juba natuke üle aasta aja nautinud. Talveks Aasiasse või kuskile mujale kenasse sooja kohta lennata oli teine variant, aga see sobiks siis, kui ma saaksin oma kallid lähedased sinna kaasa võtta. 

Veel. Ma arvan, et mu elu esimene Võru-külastus jäi kuskile ülikooliaja algusse ehk siis sellesse sajandisse. Sellest peale on neid olnud järjest rohkem ja mulle on järjest rohkem siin meeldima hakanud. Oma roll selles on ka tervel hulgal võluvatel inimestel, keda kõiki ma siiski siinkohal nimeliselt ära tooma ei hakka. :)

Mulle on üldse alati meeldinud Eesti väikelinnad ja ma olen tegelikult juba kuskil alates keskkooli lõpust fantaseerinud mõnes neist pikemalt peatumisest. See süvenes mõni aasta tagasi, kui ma hakkasin märkama, et (liiga) paljudes Tallinna piirkondades on tegelikult ainult autoga mõnus liikuda (ja sedagi väljaspool tipptunde), samas kui väiksemate linnade kitsamatel tänavatel on hea jalutada - õhk on värskem, majad väiksemad, kiirustamist vähem, rohelust rohkem. Elukvaliteet parem.

Ja siis oli veel üks hetk, mis mõjutas. See oli jaanilaupäeva õhtul, järv oli peegelsile, päike loojus, taevas oli helesinine ja õhk vaikne. Mulle meenus äkki Kim Ki-Duki film "Kevad, suvi, sügis, talv... ja taas kevad" ja see tunne, mida see minus tekitas. Ja see mõjus nii, et ma ütlesin emotsiooni ajel, et ma tahaksin ka elada nii nagu see zen-munk seal filmis - lihtsalt olla ja vaadata järve. Ja muidugi meeldib mulle tegelikult ikka omajagu elusam elu, kohvikud ja peod ja palju muud, aga selles tundes ja hetkes oli midagi erilist. Ilmselt peegeldas see paljuski Tallinna kesklinnas elades suureks kasvanud igatsust looduse ja loodusläheduse järele, aga... midagi oli seal veel.

Ja siis see põhjus, et Võru tekitab minus sarnast tunnet, nagu lapsepõlvesuvede kõige õnnelikumad hetked (ehkki suurem osa neist möödus hoopis vanaema juures Viimsis). Ja teate ju küll neid toredaid lööklauseid, mis ütlevad, et "Don't grow up, it's a trap!" ja et oma sisemise lapse vastu tuleb hea olla. :)

Ja siis see ka, et ma tunnen end kuidagi eriti hästi veekogude ääres. Kui ma oleksin Tallinna jäänud, siis ma oleksin ilmselt kesklinnast Meriväljale kolinud, aga selle idee peale rääkis hulk inimesi lugusid tuulest ja rõskusest. Need ei kõigutanud eriti mu eelistusi, aga järve ääres on tõesti tuult vähem, nii et ka see rääkis Võru kasuks.

Nimega seotud naljaka kokkusattumuse avastasin ka, kui olin juba otsustanud kolida ja korteri leidnud: Eestis on Katariina kirik Tallinnas (kus ma olen sündinud), Muhus (kus ma veetsin ka suure osa oma lapsepõlvesuvedest) ja Võrus (kuhu ma kolisin nüüd). Selgus, et Pärnus on samuti Katariina kirik, aga ma vaatasingi vahepeal huvi pärast Pärnu üürikortereid ka. Võrus on lisaks ka Katariina allee ja jumalik Katariina kohvik.

Reaktsioonid mu otsuse peale on siiani valdavalt olnud "MIKS???" ja "Sa oled täitsa hull!" - julgemad ja otsekohesemad on selle välja öelnud, mõnel on lihtsalt pilgus peegeldunud. Aga mul on väga lõbus, sest ma tean, et see on see kogemus, mida ma praegu tahan. Osana mu lihtsa ja rõõmuküllase elu ning südame järgi elamise projektist. Ja kui ma mingi hetk midagi muud tahan, siis see on ka okei.

20.9.16

Mu Võru suvi

Šoppasin möödunud nädalavahetusel kampsuneid, salle ja saapaid, mis räägib sügise vääramatust lähenemisest. Aga et natuke veel suves supelda, vaatan korra tagasi nendele natuke rohkem kui 15 nädalale, mida ma tajusin 2016. aasta suvena. Ehkki tegelikult algas seekord suvi mõnes mõttes mu jaoks juba märtsis - mul on tunne, et märtsist või vähemalt aprillist peale paistis lakkamatult päike ja mul oli õnneks ka külluslikult võimalusi õues olla, ujuda, päikese käes vedeleda ja seda kõike nautida.

Igatahes. Mai lõpus, mis oli juba väga suve nägu, oli Tartus uue kaubanduskeskuse Kvartal avapidu ning armsa alma materi ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudi traditsiooniline kevadgrill. Algul kavatsesin järgmisel hommikul pärast seda Võrus rannatennise võistlustel osaleda, aga lõpuks oli pealt vaadata ja WildEsti mängida toredam. :) Mai lõppu jäi ka mu selle suve ainus Nõva pidu kallite sõpradega neist ühe maakodus.

Juuni algas traditsiooniliselt mu sõbranna sünnipäevapeoga Pärnus, kuhu ma suutsin sõita jälle Võru kaudu, nagu lugematul hulgal kordadel sel aastal. Tol nädalavahetusel oli see muidugi eriti hea valik, sest Võrus oli soojem ja päikeselisem, nii et oli põhjust end järve ääres rannas välja sirutada ja ujuda sai ka. Seejärel tuli Hiltoni hotelli suur avapidu, kust lahkusin rikkamana, kui saabusin, ja siis järgmise armsa sõbranna sünnipäeva tähistamine Võrus Fantuzzi kontserdi, koogi ja mullijookidega.

Pärast rahulikku nädalavahetust Otepääl ühe kena järve ääres (kui oli ära klassikaline jaanipäevailm, millega oli kõige parem põleva kamina ees keras olla ja metsmaasikaid süüa) tulid järjest mu kolmanda romaani esitlus, viimase vanaisa kurvad, aga samas ilusad matused pika perekondliku ajalooga maakodus, imeliselt kuumade ja päikeseliste ilmadega jaanipäev Võrus ja afterparty Pärnus.

Soojad ööd ja päevad jätkusid juuli algul, kui Võrus oli jälle üks imeline nädalalõpp rannatennise ja hea peo, tänavamuusikute ja rannas tantsimisega. Nädal hiljem oli sealsamas Võru kohvikutepäev ja juuli eelviimasel nädalavahetusel Ostrova festival (Ultima Thule kontsert oli superhea!) mille afterparty algul Stedingu majas ja seejärel hommikuni ühe järjekordse lummava järve ääres kujunes selle suve kõige meeldejäävamaks. Sinna ümber mahtusid Tallinna merepäevad ühe armsa jahisõiduga ja Viljandi folk kõige meeldejäävama paadisõiduga, kitarrimänguga ja puha. :)

Juulisse jäi ka üks suurepärane toidupidu, kui Salt käis külas Hapsal Dietrichil ning oli põhjust dj Mart Juure valitud rütmide järgi keset Haapsalu peatänavat tantsu vihtuda; augustisse teine, Home Arti korraldatud skandinaavialik Kräftskiva Hiiumaal ühes Tahkuna poolsaare rannas. Hiiumaa kohvikutepäev sinna otsa ja sõbranna ümmargune sünnipäev ka, tolle nädalavahetuse lõpuks olin küll üsna oimetu.

Kõik mu ülejäänud augusti nädalavahetused said endale Võru ja Pärnu. Võrus olime ühel ööl selili paadisillal ja vaatasime, kuidas perseiide kukkus, siis tuli linna sünnipäev ja hulk mõnusaid kontserte Marten Kuninga, Mick Pedaja ja Teele Viiraga. Muinastulede öö veetsin Pärnus, algatuseks avastasin uusi häid söögikohti (Hea Maa ja Mon Ami mõlemad on super!) ja siis vanu häid peokohti, Sunsetis ja Sugaris oli mõlemas külluses mõnusat muusikat ja pidu.

Uue Maailma festival septembri algul oli suurem ja vihmasem kui kunagi varem, aga ikka tore, ehkki enamik ajast möödus Kohaliku terrassil katuse all. Sellele järgnenud kursuse kokkutulek Roosisaarel (väikese põikega vahepeal kohalikku ööklubisse Virust kuulama) soojendas ka südant. Mõned ööd - nagu mõned suvedki - lähevad liiga kiiresti, isegi kui tahaks, et need kestaksid igavesti.

30.8.16

Loving you

Istusin terrassil, hingasin värsket õhku ja vaatasin õhtuks selgeks läinud taevast, taustaks mängis Ed Sheerani "Thinking Out Loud", jäin sõnu kuulama ja mõtted läksid lootusetult romantilisele lainele ära.

Et... tagasi vaadates tundub mulle, et ma olen suurema osa oma elust armunud olnud. Elusse ja selle erinevatesse esindajatesse. :) Algul tahtsin kirjutada, et alates sellest, kui ma olin 13, aga siis meenusid mõned varasemad sümpaatiad, sh see poiss, kes lasteaias lubas mind naiseks võtta, ja hakkas tunduma, et õigem on siin mitte mingeid numbreid välja käia.

Ja... kui mingi hetk läks selles mängus ja tantsus nii mul kui ka vastaspoolel fookus võib-olla liialt sellele, et keegi päriselt endale saada ning mõnevõrra huvide konflikte tekkis ka mõlemat pidi, siis viimasel ajal olen ma enda jaoks (taas)avastanud lihtsalt armastuse tundmise ja selle väljendamise ilu ja võlu. Tuli kuidagi meelde, et kõik need omamisküsimused on ego mängumaa, samas kui see tunne ise on jumalik... ja minu ja Sinu ja igaühe võimuses on see jumalik armastus maa peale tuua, iga jumala päev.

Selliste järeldusteni siis jõuabki, kui on aega iga päev sügavamalt elu ja asjade üle mõelda ning lihtsalt olla?! Ja muidugi käib nende mõtetega kaasas ka lugu sarjast "mina ja sünkroonsus" - kõigi nende mõtete jätkuks ja oma suureks üllatuseks sattusin ma eile silmitsi tahvliga, kuhu keegi oli kirjutanud: ""Armastan sind" polnud öeldud selleks, et sa samaga vastaksid. Ütlesin seda, kuna soovisin, et sa teaksid. Lihtsalt teaksid..."

Suhteliselt ootamatu avaldus ühelt kohviku ukse kõrval seisvalt pinnalt, selliselt, mis tavaliselt pigem kaubanduslikke teadaandeid edastab... aga väga lahe kokkusattumus igal juhul!

Ja ilus ka. :)

3.8.16

Rõõmuküllase elu disainimisest

Ma sattusin 2015. aasta suvel, kui ma olin juba enam-vähem otsustanud Postimehest Arteri juhi kohalt ära tulla, lugema Mihkel Raua vahendatud suurepärast "Milleks mulle miljonid, seňor?" lugu. Muidugi ma teadsin juba päris lapsest peale oma isalt ka selle loo vanemat versiooni palmi all banaani söövast mustast mehest, kellel valge mees soovitab tööle minna ja raha teenida (et pärast saaks rahus palmi all istuda ja banaani süüa).

“Ma ärkan hilja,” selgitab mehhiklane. “Püüan natuke kala, mängin lastega, pean naisega siestat, jalutan õhtuti küla peal, joon sõpradega veini ja mängin kitarri. Mul on üsna tihe elu, señor.”

Lühidalt: mõlema loo moraal on, et kui saab elada lihtsat ja rõõmuküllast elu, siis ei ole vaja pürgida suurtootmise ja suurte rahade poole - eriti kui viimaste saamise eesmärk on… elada lihtsat ja rõõmuküllast elu. Soojas kliimas, kus puude otsast sajab hõrke puuvilju ja eluks on vähem vaja, tundub see muidugi lihtsamini saavutatav. Aga ikkagi hakkas mind kummitama mõte, et kui prooviks Eestis ka?

Need lood inspireerisid mind mõtlema, millist elu ma siis täpselt elaksin, kui mul vedeleks x+1 miljonit eurot pangaarvel. Ehk teisisõnu: kui ma ei peaks raha pärast midagi tegema.

Tulemus? Magaksin kaua. Sööksin pika ja rahuliku hommikusöögi. Kirjutaksin. Uitaksin värskes õhus, oleksin päikese käes, ujuksin. Sööksin armsate ja inspireerivate inimestega õhtust. Loeksin. Vaataksin filme. Käiksin peol, kuulaksin muusikat ja tantsiksin. Reisiksin.

Ja... täna ma elan sellist elu. Juba peaaegu aasta aega. Kui mul oleksid need miljonid, siis ma teeksin ilmselt seda kõike uhkemas keskkonnas, aga ma teeksin samu asju.

Avastus: nende tegevuste harrastamiseks ei ole vaja x+1 miljonit eurot omada. Palju vähem on vaja (eriti kui selle reisimise punktiga mõõdutunne säilitada, mis on eriti lihtne, kui vaadata kõiki uudiseid selle kohta, mis viimasel ajal maailmas ja lennujaamades on toimunud).

Esimestel sügiskuudel vaba(kutselise)na oli veel igasuguseid asjaajamisi, mõtlesin sealt kõrvalt tasapisi, mida ma täpselt tahan. Talv oli pigem laisk ja mõtlik. Märtsi alguses müüsin maha osaühingu, millega ma tegeleda ei viitsinud, sain aru, et see formaat pole praegu ikka minu tassike teed. Keskendusin ainsale asjale, mida ma päriselt teha tahan: kirjutamisele.

Ja selle peale oli kohe selline tunne, mille kohta müstikud ütleksid ilmselt, et tšakrad avanesid vms. :) Põnevaid pakkumisi ja võimalusi tuli uksest ja aknast, asjad hakkasid liikuma ja see oli mu senise elu kõige õnnelikum kevad. 20. juunil esitlesin oma kolmandat romaani, mille käsikiri oli tükk aega seisnud ja siis talvel Bestselleri konkursil ära märgitud, samaks ajaks kirjutasin kokku eeldatavasti aasta lõpus ilmuva järgmise raamatu käsikirja esimese mustandi.

Ehk et... muidugi mul on roppu moodi vedanud ja see praegune elu on nõudnud ka loobumisi, aga... augusti lõpus saab aasta töölt lahkumisest ja ma pole sellest ajast peale otseselt raha pärast suurt midagi teinud. Kirjutanud jah ikka, aga seda rõõmu, armastuse ja naudingu pärast.

Suurim pluss on see, et ma olen tundnud end iga päev õnnelikuna. Võib-olla mitte iga päev terve päev, aga siiski iga päev. Ja mõeldes nendele perioodidele, kui mul oli pealtnäha justkui kõike külluses, aga hingel ja enda sees valede asjade tegemisest paha, siis... praegu on imeline.

“A man is a success if he gets up in the morning and goes to bed at night and in between does what he wants to do.” - Bob Dylan

"Too many people measure how successful they are by how much money they make or the people that they associate with. In my opinion, true success should be measured by how happy you are." - Richard Branson

15.7.16

Inventuur

Mu meel oli pärast hommikul ühes mu lemmiklinnas toimunu kohta uudiste lugemist kurb, nii et käsi leidis riiulist üle pika aja ühe tuttava raamatu, mis juhuslikult kohalt avades ütles: "Sinu esimene loomuvajadus on olla tingimusteta armastav. Sinu teine loomuvajadus on valida teadlikult oma põhiloomuse, oma tõelise loomuse väljendamine." (Neale Donald Walsch)

Ma sattusin hiljuti lugema maailma haaranud uuest mindfulnessi-vaimustusest ja avastasin üllatusega, et ma olen seda praktiseerinud aastast 2008, kui mitte kauem. Kirjutamisharjumus soosib seda niigi ja tol aastal sõbra kingitud Eckhart Tolle raamat "Siin ja praegu: kohaloleku jõud" suunas sellele veel rohkem mõtlema.

Sünged uudised mõjuvad mulle - ilmselt paljuski just tänu mainitud teadlikult elamise harjumusele - meeldetuletusena sellest, et enamik meist ei tea, kui palju meile on päevi antud, mis omakorda paneb mind endalt küsima, kas ma elan oma elu ja kulutan oma aega just praegu just nii, nagu ma kõige rohkem tahan ja nagu mu meelest on kõige ideaalsem.

Pärast novembris Pariisis juhtunust lugemist tegin oma elus mõned olulised korrektuurid, sest ma sain aru, et kulutasin aega ja energiat ka paari projektile, mis tegelikult polnud mulle hingelähedased. Praegu... on üsna hästi, aga asju, mida paremini teha, muidugi ikka.

24.6.16

Jaanipäev & suveöö unenägu

Viskad end Tamula randa pikali ja tunned lõõgastuselainet läbi keha voogamas. Raamatuesitlus tehtud. Vanaisa matustel käidud. 

Päike särab sinises taevas ja vesi on nii soe, et meelitab mitu korda ujuma. Keha hakkab elevile minema. Selline jaanipäevailm! Värskendavad ja ergutavad joogid ja piparmündi-šokolaadijäätis on ka piisavalt lähedal. 

Pärast vedeled sõpradega aias, teed salatit, sööd grillitud liha, lased päikesel enda peale paista ja sees on selline rahu, nagu zen-mungal.

Ja siis teed midagi metsikut, mida pole teinud aastaid - jätad telefoni, rahakoti ja kõik muu ka koju, topid ainult natuke sularaha taskusse ja lähed. Autoga mööda lummavate vaadetega Lõuna-Eesti teid seiklema. 

Esimene spontaanne peatus on Katariina kiriku juures, mille uksed on miskipärast hilisest kellaajast hoolimata lahti ja kus on lilli ja küünlaid ja pärast teid veel natuke rohkem valgust.

Järgmine spontaanne peatus algab maailma parima värske suitsuliha maitsmise ja maasikatega ning lõpeb ülimõnusa suitsusauna ja väikese järve korduvkülastustega. Keha on kergelt eufooriline. Vesi on nagu samet ja paadisillal ootab turbapott näkke ilurituaale tegema.

Seejärel tõstab Sinus pead noor ralliäss, Sa satud eksiteele ja sõidad otse Nõiariiki - nagu muinasjutus oleks, aga eks need jaaniöised lõunaosariigid ongi nagu muinasjutt -, et siis kimada ruttu tagasi oma helgemasse maailma. Kerge saunajärgne rammestus valgub üle kogu seltskonna, aga ei, te ei anna alla! Elmari raadio mängima ja "Saaremaa valsile" kaasa laulmine aitab.

Üle tee kalpsab rebane ja mõned jänesed ja siis kitsed ja valge kass ja Sa võiksid vanduda, et nägid ka ühte mõtliku olemisega konna tee ääres istumas. Ja siis äkki kappab tee kõrval heinamaal õrnas udus hobusekari autoga võidu, nii et auto veereb kui iseenesest teepervele, sest suurim võitja on sellises võiduajamises see, kes lapselikku imetlust täis silmadega tee ääres muru peal seisab ja seda maagilist vaatepilti endasse ahmib.

Teekond jätkub ja kui maantee äkki sügavasse orgu lookleb, millest teisel pool kõrguva mäe tagant ilmub suur kollane kuu, siis on kindel, et Sa oled jõudnud sihile ja just selle mäe taga ootab varandus! Aga enne tuleb veel kõmpida hämaras mööda natuke tolmavat ilusat teed, mis meenutab lapsepõlvesuvede jaanitulele minekuid, ja lüüa maha kümnepealine lohe... aga oh, milline vedamine, lohe on oma postilt lahkunud!

Suur jaanituli lõõmab järjekordse peegelsileda järve ääres ja bänd alustab viimaseid lugusid, neid kõige paremaid, mille sõnad on kõigil peas, nii et lava ette esimestesse ridadesse singervingerdades saab massikommunikatsioonist ja mitteärajahtumisest kenasti kaasa laulda. Ja siis tuleb - pärast kestvaid ovatsioone bändile - dj, kes laseb seda ühte lugu, mida Sa veel kuulda tahtsid. Keha on kestvas eufoorias. Ja muidugi tuleb siis Fixi "Jaanipäeva" järgi ennastunustavalt ja sabade lehvides tantsida, mille peale armas universum toimetab ootamatult kohale ühe ägedamatest võimalikest tantsupartneritest.

Ja öö on ikka nii soe. Ja jätkub oma lühidusest hoolimata ka pärast selle muinasjutu lõppu siiamaani, kui ta ära pole surnud.

/Ma ei mäletagi sellist jaanilaupäeva ja ööd, kus oleks nii palju nii mõnusaid komponente niimoodi reas olnud. Miinimumprogramm - lõke ja tants - sai igatahes kõrge kaarega ületatud!/

17.5.16

Õnnetunne

Need kevadõhtud, kui keegi ütleb mu peas enesekindla häälega: "Ma olen väga õnnelik."
Ma olen väga õnnelik, et ma olen loonud just sellise elu, nagu ma olen alati tahtnud.
Et pärast seda, kui ma istusin 2014. aasta märtsi algul mere ääres ja mõtlesin, et nii, kõik... et ma pärast seda avastasin, et ma ikka tahan veel üht-teist.
Et mul avanes võimalus juhtida Eesti suurima päevalehe laupäevalisa, kuni ma sellest ära tüdinesin.
Et mu teisel raamatul läks veel palju paremini kui esimesel (millel läks esimese raamatu kohta ka väga hästi).
Et nüüd on ilmumas kolmas ja töös neljas ja viies.
Et mu ümber on nii palju ilusaid ja tarku ja häid ja inspireerivaid ja seksikaid inimesi.
Alati saab muidugi veel paremini. It keeps me going. :)

29.4.16

Kevadised roadtripid

Üks mu ilusatest teekaaslastest :)
Märtsi ja aprilli sattus - naljakal kombel peamiselt tänu raamatutele ja lastele - hulk toredaid ringreise mööda Eesti maanteid. Paar sellist tavalisemat edasi-tagasi väljasõitu ka, Rakverre ja Jõhvi, aga mu lemmikud olid need ootamatumad marsruudid, mis kuidagi kujunesid ja pakkusid võimalusi avastada uusi teid.

Tol nädalavahetusel, kui tegime Tallinna-Jõgeva-Võru-Tartu-Tallinna tiiru, oli ilm veel üsna talvine, aga kohtumised vanade sõprade ja uute ilmakodanikega südantsoojendavad.

Mu Tallinna-Tartu-Põlva-Võru-Viljandi-Pärnu-Tallinna retke ajaks oli õhus juba palju rohkem kevadet, igas mõttes. :) Ja kuna lõppeesmärk oli jõuda Pärnusse ning ma oleksin tegelikult võinud ka Tallinna-Pärnu-Tallinna otsaga piirduda, oli pärast eriti lõbus käia ja kekutada, et sõitsin Tallinnast Pärnusse spaasse ja peole Tartu, Põlva, Võru ja Viljandi kaudu. Ehkki tegelikult mul oli muidugi ikka mujale ka asja.

Viimasel, Tallinna-Rapla-Paide-Põltsamaa-Tallinna tiirul, kui kõik kontrollpunktid olid läbitud ja Põhjakas lõunasööki nautisime, hakkas tulema juba üsna bravuurikaid "valdused üle vaadatud" nalju, mis inspireerisid mind hiljem täitsa tõsiselt kauni kodumaa kaarti ette võtma ja nentima, et Eesti 15 maakonnast ainult Hiiumaale ja armsasse Haapsallu/Läänemaale ei ole ma veel sel aastal sattunud. Saaremaal olin jaanuaris ja Otepääl/Valgamaal veebruaris.

21.3.16

Spaablogi: Tallinki Aqua ja Swissoteli Pürovel Spa

Avastasin aasta algul natuke ka Tallinna spaasid ning jagan nüüd muljeid.

1. jaanuaril käisime sõbranna ja ta tütrega sadamas asuvas Tallinki hotellis Aqua Spas. Olin selle kohta häid sõnu kuulnud, aga uue aasta esimesel päeval, mis pealegi langes seekord reedele, oli see minu maitse jaoks natuke liiga ülerahvastatud. Samas pakkus muidugi huvitavat võimalust vaadelda lähemalt nähtust nimega "Soome turist Tallinnas", mu liikumistrajektoorid enamasti nende omadega ei kattu, nii et päris huvitav oli.

Ja tuju tegid heaks need kaks 24aastast Soomest aastavahetuseks Eestisse tulnud noormeest, kes meile külje alla ujusid ning mulle kõigepealt 21 ja siis 27 vanuseks pakkusid. :)

Spaas on mullivann, lastebassein, välibassein ja baariga bassein. Mullivanni me end pressima ei hakanud ja kõikides teistes veekogudes oli jahe, mis polnud kuigi meeldiv, sest kui parasjagu on Eestimaa kesktalv, siis tahaks, et spaas oleks soe. Saunas, basseinis, ringi jalutades, igal pool. Basseinibaar oli iseenesest lahe ja võtsime sealt ka ühed kokteilid, aga kuna oli jahe, siis tuli varsti tunne, et läheks nüüd sauna. Aga minu meelest polnud ka saunades (valikus on Soome saun, aurusaunad ja hamam) väga soe ning kuna see ülerahvastatuse probleem oli seal ka, siis jäigi me spaakülastus üsna lühikeseks. Täiskasvanule maksab pääse nädalavahetusel 15€, nädala sees on soodsam.

Jaanuari viimasel laupäeval käisin Tallinna kesklinnas Swissoteli 11. korrusel asuvas Pürovel Spas. Olen sinna ka mitu korda varem sattunud, aga tööpäeviti, nii et siis olen valikus olevat efektse linnavaatega leilisauna, aurusauna ja ilusat voolujoonelist sinise veega basseini uhkes üksinduses nautinud, tundes end nagu hellitatud miljonärivõsuke. Seekord olid ikka mõned inimesed veel, aga ilmselt juba hind dikteerib selle, et seal on alati väga rahulik ja zen olla. Väga kaunis on see keskkond ka (nagu ka fotolt näha), see kompenseerib mu jaoks täiesti ka selle, et erinevaid saunu-basseine-vilesid-kellasid seal väga palju pole - sellises suure hotelli väikeses spaas polegi see esmatähtis. Väga mõnus koht ujumiseks ja lõõgastumiseks.

(Lisaks olen sattunud mitu korda uuesti Kubija ilusasse-mõnusasse spaasse ja Gospas veetsin oma sünnipäevanädalavahetuse, millega nad taastasid oma esikoha mu isiklikus edetabelis, sest vastuvõtt oli nii supersoe ja tähelepanelik - kõik need üllatuskingitused ja hoolitsused ja suurepärased hõrgutised ja Mimosad olid lihtsalt imelised!)

10.3.16

Naistepäev ehk veel terve hulk roosilugusid

Istusin naistepäeva õhtul taksosse, et Manna La Roosasse peole sõita, ja sattusin sellise taksojuhi peale, kellelt voolas ikka sulakulda. Ja kui elu annab värvikaid lugusid, siis on ilus neid teistega jagada, sharing is caring. :)

Ühesõnaga. Mees alustas sellest, et soovis mulle head naistepäeva, mis oli väga kena, nii et tänasin. Järgmiseks ta vist uuris, kas mulle lilli ka toodi. Ja siis rääkis ta, et oli aasta tagasi naistepäeva õhtul sõidutanud lillepoe müüjaid, kellest üks oli rääkinud, kuidas üks venelane oli tulnud ja naisele 200 roosi ostnud. Mille peale taksojuht, kellele see kõvasti muljet avaldas, oli pärast seda viinud läbi väikese uuringu naisklientide seas.

(Siinkohal uuris ta tahavaatepeeglisse vaadates, ega ma enam koolitüdruk ei ole - "18 ikka oled täis?" -, mille peale ma siis pärast hetkelist kõhklust tunnistasin, millises kümnendis ma oma vanusega olen, mille peale ta süüdistas mind kõigepealt valetamises, aga otsustas siis, et täisealine ma ilmselt ikkagi olen, nii et mulle võib seda lugu edasi rääkida.)

Ühesõnaga, ta oli küsinud tervelt hulgalt naisklientidelt, kui palju peab mees roose tooma, et seksi saada. Ja suurim arv, mille ta oli vastuseks saanud, oli 25. Et 25 roosiga saab kindlasti.

Selle peale hakkas mul seal tagaistmel istudes muidugi ka üks lugu kripeldama, nii et - jällegi, pärast hetkelist kõhklust - tunnistasin, et mulle tõi suvel üks mees 101 roosi, aga seksi ta paraku ei saanud.

Taksojuht siis uuris, miks, ma andsin ülevaate suvisest 101 roosi loost ja tutvustasin oma teooriat, et kui on õige ja südamele armas mees, siis on rohkesti rõõmu ka ühest punasest roosist või kimbukesest roosadest lillhernestest. Taksojuht uuris, kuidas selle roosade lillherneste mehega suhted praegu on, ja avaldas arvamust, et armastus on elus ikka kõige olulisem.

Ma siis küsisin, kas tal on ka naine. Mille peale ta jutustas, kuidas võttis endale noore, blondi ja rinnaka naise ning oli aasta aega maailma kõige õnnelikum mees. Ja siis suri naine ta käte vahel ära. Ja nüüd ta ei taha kedagi, vaid elab oma koeraga kahekesi.

Pärast seda lugu ma olin natuke aega väga vaikne seal tagaistmel. Ja siis me rääkisime veel natuke armastusest ja et õnnelikud on need, kes on seda tunda saanud.

Aga lõpetuseks rääkis ta mulle veel ühe naistepäeva- ja roosiloo grusiinist, kes istus ka naistepäeval roosikimbuga talle autosse ja küsis, kas tal aega on. Taksojuht küsinud siis vastu, kas grusiinil raha on. Grusiin pistnud talle kohe 50eurose pihku ja lasknud end viia järjest viie naise juurde. Igale naisele viis viis roosi ja iga naisega teinud väidetavalt seksi. :)

Ja kui taksojuht imestanud, et selline võimekas mees, siis tunnistanud grusiin, et hommikul viis oma naisele lilled ja rõõmustas teda, siis oma naine andis raha ja selle raha eest said siis armukesed lilli.

Ühesõnaga... ma olin  sealt taksost välja astudes üsna oimetu kõigist neist lugudest, aga igatahes... milline sõit!

Mina sain sõbrapäeval tegelikult tulpe (ja olen väga õnnelik selle üle), pildil on mu sõbrapäevaroosid. :)

7.3.16

Kirjutamisest ja filmidest

Lappasin oma vanu päevikuid, üks mu lähedane oli kinkinud mulle kaunis köites märkmiku "heade mõtete ja ilusate unistuste jaoks" - nii armsalt sõnastatud! Ja oli palju deja vu momente - vahel on mul tunne, nagu oleksin uuesti kevades 2000, kui lõpetasin keskkooli, ja vahel, nagu kevades 2012, kui tulin ära Estonian Airist. Tegelikult olen muidugi kevades 2016 ja möödunud neljale aastale on hea tunne tagasi vaadata, lõpuks ometi hulk reaalseid samme unistuste teostamiseks.

Paar tabavat lauset leidsin ka, nt selle: "It's not like you don't have a choice, because you do - you can either type or kill yourself." (Anne Lamott)

Ja huvitav mõte, kuidas nii suur edu (great success!) kui ka ebaõnnestumine on kõrvalekalded normaalsusest, millega tuleb hakkama saada: "For me, going home meant returning to the work of writing because writing was my home, because I loved writing more than I hated failing at writing, which is to say that I loved writing more than I loved my own ego, which is ultimately to say that I loved writing more than I loved myself. And that's how I pushed through it." (Elizabeth Gilbert)

Lisaks jäi mulle hiljuti pooljuhuslikult ette nimekiri, kus on 50 parimat filmi kirjanikest - ma olen sealt üllatavalt väheseid näinud, avastasin (Francois Ozoni "Swimming Pool", John Maddeni "Shakespeare in Love", Woody Alleni "Midnight in Paris" - neid kindlasti). Aasta algul vaadatud Angelina Jolie "By the Sea" on nii uus, et pole ilmselt seetõttu nimekirjas, aga meeldis mulle väga, tonaalsus, atmosfäär jne.

23.2.16

Õnne valem

Mulle jäi hiljuti ette Robert Waldingeri kõne pikimast ehk siis lausa 75 aasta pikkusest uuringust sel teemal, mis teeb inimesed õnnelikuks ja elu heaks. Väga inspireeriv, ehkki kordab muidugi seda, millest enamik terve mõistusega inimesi loomulikust intelligentsist ka aru saab: olulised pole raha, kuulsus ega raske töö, vaid head suhted.

(See sulli- ja feimivaimustus on muidugi ka arusaadav, sest neidki igatsetakse sageli ju peamiselt seetõttu, et kujutletakse, et see toob rohkem häid suhteid, armastust, sõpru ja peret... iseasi, kas see alati lõpuks just nii välja kukub.)


Igatahes: head suhted teevad meid õnnelikumaks ja tervemaks. Inimesed, kes on rohkem seotud pere, sõprade ja kogukonnaga, on õnnelikumad, tervemad ja elavad kauem. Sealjuures pole oluline suhete hulk, vaid lähisuhete kvaliteet - head ja soojad suhted kaitsevad nii keha kui ka aju. Mehed, kes olid kõige rohkem rahul oma suhetega 50aastastena, olid kõige tervemad 80aastastena. Kõige õnnelikumates suhetes 80ndates mehed ja naised ütlesid, et isegi kui nende tervis tegi muret, olid nad ikka sama õnnelikud kui parematel päevadel. Kusjuures natuke nääklemist ei teinud midagi, oluline oli tunne, et teineteise peale saab loota.

See lõik meeldis mulle ka, eriti esimene lause ja just ingliskeelsena: "The people in our 75-year study who were the happiest in retirement were the people who had actively worked to replace workmates with new playmates. Just like the millennials in that recent survey, many of our men when they were starting out as young adults really believed that fame and wealth and high achievement were what they needed to go after to have a good life. But over and over, over these 75 years, our study has shown that the people who fared the best were the people who leaned in to relationships, with family, with friends, with community."

Heade suhete valem on sealjuures päris lihtne: see võib tähendada lihtsalt helendavate ekraanide kaudu suhtlemise asendamist ühiste ettevõtmistega, jalutuskäigu, kokkusaamisega. Ja mida rohkem armastada, seda parem muidugi ka. :)

16.2.16

Jasmiinilõhnalised ööd

Õues valitsev hallus, niiskus ja jahedus soosivad lugemist ja pikutamist, nii et olengi rohkesti laiselnud, igasugused head asjad kaisus. :)

Sagan ja Houellebecq olid huvitavad ja Hemingway viimane teos, "Eedeni aed" meeldis mulle vähemalt sama palju - kui mitte rohkemgi - kui tema esimene, suurepärane "Ja päike tõuseb" (muide - valdavalt kuidagi väga Prantsusmaa-keskne repertuaar on olnud, enamiku raamatute tegevuskohaks Pariis ja Lõuna-Prantsusmaa või mõlemad).

Aga üleeile öösel lõpetasin Varraku ajaviiteromaani sarjas ilmunud "Jasmiinilõhnalised ööd" Julia Gregsonilt, jäi juhuslikult ette ja... see oli lihtsalt lummav. Põhjuseid, miks see mulle nii väga meeldis, ei ole muidugi raske leida - naispeategelaseks suure sisemise põlemisega särav loominguline brünett (laulja), meespeategelaseks (hävitus)lendur, ilus armastuslugu, taustaks jasmiinilõhn ja elavad kirjeldused, mille peale hakkas kohe film peas jooksma.

Allpool olevad tsitaadid, mis mind eriti puudutasid, on peategelaste Saba ja Domi vestlustest, kus nad räägivad tundest, mida laulmine ja lendamine nendes tekitavad; Domi emast, kes loobus muusikast; Saba lauluõpetajast, kes jätkas raskuste kiuste.

""Alguses on paanika, eriti täna õhtul. Me tulime nii hilja ja see oli meie esimene korralik kontsert, ning kõik need mehed ootasid, ja siis pidi üks sitikas äärepealt mulle suhu lendama, ja siis kõlas muusika äkki nii imelikult, klaver oli veidi häälest ära, aga siis... ma ei tea. Ühel hetkel, kui laulsin "All The Things You Are"... nojah, raske kirjeldada, kui hea tunne see on, nagu voogaks laine sinust läbi."
Saba oli loobunud katsest kirjeldada laulmist kui rasket tööd: tegelikult oli asi nii, et ta nautis esinemise igat hetke, tunnet, et ta aitab sõja võitmisele kaasa ja et tal lubatakse teha tööna seda, mida ta on nii kaua harjutanud, et ta võib elada kaugel kodumaast, teha hästi seda, mida talle meeldis üle kõige teha - see oli nii hea tunne."

""Sel hetkel tunned end täiuslikuna, nagu ei puuduks midagi. Kas see kõlab sinu meelest pööraselt?"
"Ei." Noormees võttis lonksu veini. "See on lendamise tunne.""

""Tundub peaaegu, nagu voolaks igaühe elus jõgi, ütleme - nagu Niilus." Noormehe silmad kiiskasid, kui ta seda teemat arendas. "Jõgi, mis annab sulle sinu erilise elu. Sa ehitad sellele tammi ja hukutad enda.""

""Olgu siis," ütles ta. "Ainult üks: lendamine. Tead küll, mida sa ennist rääkisid, et tunned end kõige rohkem iseendana siis, kui laulad. Nii tunnen mina end lennates. Vabana.""

""Kumbki pole jalgadega maa peal."
"Gravitatsiooni eirajad," sõnas Dom. "Noh, see on alati riskantne. Jumal küll!""

""Ta on ka sufismi pooldaja; seda kõike selgitas ta mulle kõigepealt, ta ütles, et on väga tähtis, et ma sellest aru saaksin, sest igaühel on oma laul: see on nagu Jumala sõnum, mis on mõeldud otse sulle, ja osa laulja tööst on oma laulu leidmine.""

10.2.16

Muusad, ihad ja ideed

Mõned päris toredad mõtted inspiratsiooni, ihade ja ideede teemal. 

"Kunstnikud proovivad olla iga hinna eest heades suhetes oma muusaga ehk inspiratsiooniga, kelle eluruumid on alateadvuse müstilistes pimesoppides. Kuid muusad pole kuigi usaldusväärsed ja on üpris pirtsakad ja ülitundlikud. Neid kujutatakse tihti loominguliste meeste poolt kaunite, kuid uhkete ja tujukate naistena. Siiski on sõprus nendega kullaprooviga ja kui toimub lahkuminek, siis on see tihti saatuslike tagajärgedega."

"On uuritud iha ja ideede tekkimismehhanismi ja paljuski on see sarnane, sest mõlemad kolivad teadvusesse alateadvuse hämaralalt. Ihade puhul arvame, et nii väljendavad end meie tegelikud soovid ja vajadused, kuid selgub, et ajalooliselt on aastatuhandeid inimpsüühikat toimetama pannud seks, hea toit, võim ja naudingud." 

"Ideed, välktaipamised peidavad end samuti alateadvuses, kuid nende teadvusesse meelitamine on igaühe unistus. Ihad orjastavad meid ja tekitavad rahulolematust, ideed aga vastupidi – ulatavad abikäe ja tekitavad sügavat õndsusetunnet. Kodu on neil sama – ilmumistulemused erinevad." (Kristiina Garancis "Ahhaa-elamuse maagia")

25.1.16

Unistamisest

Sünnipäevanädalavahetus Saaremaal Gospas lisas mu mälestuste keesse ühe erilise pärli - mu armas sõber ja kursavend ütles reede õhtul kamina ees kokteile juues mu terviseks ühe kõige ilusamatest toostidest üldse.

Täpset sõnastust ma korrata ei suuda, aga mõte oli umbes selline, et ma olen üks julge meie seast, kes on oma unistused teoks teinud - tõstame klaasid mu järgmiste ja suuremate unistuste terviseks!

Ja sümboolne või mis, et kui kunagi tegid sõbrad must Valgerannas ühe ilusa pildi, mille allkirjaks sai "I believe I can fly", siis laupäeval tehtud pildiseeria kinnitab: I can fly!

Aga millest ma siis järgmiseks unistan? (Veel) paremate raamatute kirjutamisest? (Rohkem) reisimisest? Veel lihtsamast elust? Ja veel suuremast armastusest? :) Millest Sina unistad? Ja mida Sa teeksid, kui teaksid, et kõik õnnestub?

14.1.16

Fragmendid

Olin oma mõtetega täna hoopis teiste teemade juures, kui äkki tuli ootamatu inspiratsioonilaine blogi teemal. Et... väga ego- ja hedonismiblogiks on keeranud? :) Mul endal on muidugi tore oma reisidest ja muudest elamustest muljetada, aga miskipärast tuli meelde see aeg, kui kasutasin blogi rohkem ka mind inspireerinud mõtete jagamiseks. Ja et see oli hea tunne. Ühtlasi tuli meelde, et inspireerivaid tsitaate - nii praktilisi kui ka lihtsalt ilusaid - on jälle kogunenud küll.

"Ja mida tähendab töötada armastusega? See tähendab kududa kangast omaenese südamest tõmmatud lõngast, just nagu hakkaks seda kangast kandma su armastatu. See tähendab ehitada maja kiindumusega, just nagu hakkaks selles majas elama su armastatu. See tähendab külvata õrnusega ja lõigata rõõmuga, just nagu hakkaks vilju sööma su armastatu." (Kahlil Gibran, "Prohvet")

"Maakri ja Lennuki tänava nurk
See tüdruk tundus talle tõeliselt kättesaamatu, liiga rõõmus ja lõuna­maine, liiga erk, liiga andekas ja vaba. Aga ta sai tüdrukut paar korda suudelda.” (Jan Kaus “Tallinna kaart”)

"You own everything that happened to you. Tell your stories. If people wanted you to write warmly about them, they should have behaved better."

"Remember the days you prayed for the things you have now."

5.1.16

Talv

Ja siis on üks hetk, kui Sa astud hilisõhtul tänavanurgal välja ilusast mustast maasturist ja Sul on seljas udupehme must kasukas ja sädelevvalge värskelt sadanud lumi krudiseb Su lemmiksaabaste all ja tänavalaternate kuma on seda kõige romantilisemat tooni, mis üldse saab olla.

Ja kodus ootab Sind üks järjekordne filmiklassika pärl, mida vaadata, ja pooleliolev hea raamat ja üks uus laul, mida liiga palju kuulata - kõik need asjad, mis teevad polaaröö mõõtu talveõhtud nauditavaks. Koos kõige sooja ja pehmega, mille sees end kerra tõmmata, teest ja meest ja põlevatest küünaldest ja vaasis seisvast sametpunasest roosist rääkimata.

1.1.16

Milline aasta!

#2015bestnine
HEAD UUT AASTAT!!!
Tasub uueks aastaks eesmärke seada - eelmise algul ütlesin välja, et kuna olin tükk aega oma eneseteostuse ja muude sisemiste-vaimsete küsimustega tegelenud, siis 2015 võiks rohkem välisele ja materiaalsele tähelepanu pöörata. Uue auto sain üsna kohe aasta alguses ja aasta lõpuks ka oma ammu igatsetud ägeda magamistoa. Lisaks oli toredaid reise (Viin ja Frankfurt-Nice-Monaco), palju unustamatuid pidusid ja kirss tordil aasta lõpus saadud suur tunnustus, mu rannaromaani äramärkimine Bestselleri kirjanduskonkursil. Hea aasta!