20.12.15

Spaablogi: Viiking ja aasta kokkuvõte

Aasta hakkab läbi saama ja spaaskoor paistab jäävat sinna kuue kanti: Kubija, Viimsi SPA 18+, Gospa, Estonia Resort Hotel & Spa, Hedon ja viimasena Viiking Pärnus. Tegelikult käisin Hedonis ja Estonias hiljuti uuesti, lisan need muljed ka.

Uuenduskuuri läbinud Viikingit oli keegi mu sõbrale väga kiitnud, nii et läksime ühel nädalavahetusel proovima. Spaal polnud väga vigagi - helesinise veega basseini ümbritsevad liivakivist koopad on küll veidi kitšihõngulised, aga üldmulje siiski üsna kena. Kohe suure basseini kõrval on lastebassein. Tol päeval olid mõlemad üsna rahvast täis, nii et oma austajaskond on Viikingil ilmselgelt olemas. 

Minu kogemusele see rahvarohkus muidugi väga kasuks ei tulnud, muu hulgas pani märkama, et enamik saunu on ikka väga väikesed. Valikus on auru-soolasaun, aroomi-aurusaun, Soome saun, kadakane saare saun, sanaarium ja katuseterrassil asuv viikingite iglusaun. Lisaks Jaapani bassein ja mullivannid.

Kui spaa oli veel enam-vähem, siis vastuvõtt, restoran ja hotellitoad olid sellised, et panid mind kulmu kergitama (tunne oli, nagu oleks ajas 20 aastat tagasi lennanud!), ning mu sõbrale mõjusid need nii, et kui ma aroomimassaažist tulin (mis oli ka üks üsna kahtlase väärtusega kogemus, mida ma pigem ei kordaks), siis teatas ta, et anna andeks, aga ma sain meile kaks viimast tuba Hedonis ja kolime nüüd palun sinna.

Olin suurima rõõmuga nõus ja Hedonisse saabudes... noh, see oli üsna nirvaanalaadne tunne. Nagu oleks koju jõudnud või nii. Tõeline õndsus oli oma imeilusas ja mugavas toas rahulikult teatriks ja õhtusöögiks valmistuda. 

Raimondis oli uus menüü ja ka see oli absoluutselt suurepärane kogemus - hea toit ja ülisõbralik teenindus meeldivas interjööris. Kokteile oskavad nad ka teha. Kaunist merevaadet nägin nii toast kui ka restoranist muidugi alles hommikul, aastaajaliste iseärasuste tõttu. :)

Estonias käisin nüüd nädala sees toredal lühipuhkusel ning kui õhtul olid spaas mõned inimesed veel, siis mullivanne ja ülimõnusat suitsusauna (kuhu pääseb üsna märkamatust uksest väliterrassi nurgas) sai südamerahus nautida ikkagi just sellise isikliku ruumiga enda ümber, nagu eestlastele meeldib. :) Ja hommikul oli meil üldse privaatspaa, kogu suur bassein, (mulli)vannid ja ainus nii vara töötav saun meie päralt.

Nentisin jälle, et tegelikult võiks spaas käia iga kuu, talvel rohkemgi, nii et 2016. aasta eesmärkidest üks on kohe paigas.

1.12.15

Tõeline armastaja elab Sinu sees

Heelium on üks väärisgaasidest
Sattusin hiljuti ühe mõnusa raamatupoehängi käigus muu hulgas lappama Bruce H. Liptoni raamatut "Mesinädalate efekt" (kaanekirjaga "Teaduslik kirjeldus, kuidas luua maapealset taevast"). Tegin seda oma lemmiktrikki, et avasin raamatu suvaliselt kohalt ja lugesin natuke. Sattusin nii ägeda teooria ja meeldejäävate metafooride peale, et olen neist siiani vaimustuses.

Kuna mina ei ole füüsik, keemik ega bioloog, siis on alljärgnev kokkuvõte oluliselt lihtsustatud. :)

Ühesõnaga, autor võrdleb inimesi ja suhteid nende vahel keemiliste elementidega. Ta kirjeldab, kuidas Mendelejevi tabeli esimesed 112 elementi on tasakaalutud ehk siis nende viimasel elektronkihil on elektrone "puudu" või "üle", mistõttu nad otsivad meeleheitlikult võimalusi ühinemiseks - nagu ka paljud inimesed. Nt naatrium ja kloor tõmbuvad lähestikku sattudes teineteise poole, kuna ühe välimisel elektronkihil on üks ja teisel seitse elektroni ning universum on orienteeritud suurema tasakaalu loomisele.

Kuid Mendelejevi tabeli viimases rühmas asuva kuue elemendi (mida tuntakse ka väärisgaaside nime all) väline elektronkiht on maksimaalselt täidetud ja nende aatomid pöörlevad täiuslikus tasakaalus. Samasugused on inimesed, kes on oma teadvusliku ja alateadvusliku meele omavahel ühildanud.

Neil ei ole enam vaja teist elementi, et end tasakaalu viia, nii et kui neil on nt võimalus düsfunktsionaalset suhet alustada, siis nad jätavad selle võimaluse kasutamata. Tsiteerides autorit: "Värisevad aatomid nende ümber võivad käituda ükskõik kui hullumeelselt, kuid väärisgaase sedasorti palaganiga juba ei ahvatle - nad lihtsalt pöörlevad õnnelikult üksinda edasi. Nagu mul on tavaks öelda: "Väärisgaasid võivad küll mölakaid armastada, kuid nad ei ole nende küljes kinni!"" :)

Ja tsiteerin natuke veel: "Sul võib nüüd ikkagi tekkida küsimus, et kuidas käituvad väärisgaasid suhtes olles, kui võtta arvesse seda, et nad suudavad ka üksi täiuslikus tasakaalus pöörelda. Vastus on: "Suurepäraselt!""

Autor põhjendab seda väärisgaaside võimega moodustada eksimeere ehk ergastatud dimeere, mis tekivad tänu erilisele sidemele kahe aatomi vahel, mida tavaolekus pole võimalik luua. Lihtsustatult öeldes, kui väärisgaasi aatomit tabab tugev energiaimpulss, muutub "valgustatud" väärisgaas "ergastatuks".

"Ergastatud olekus väärisgaasi aatom otsib sidet ja partnerlust teise väärisgaasi aatomiga, et oma elevust kellegagi jagada!"

Tekkinud eriline ja suure energiaga ühend(us) omakorda vääristab neid ümbritsevat keskkonda ja muudab maailma paremaks paigaks (kui lühidalt kokku võtta; tahtmata seda postitust liiga pikaks venitada - keda huvitab, saab põhjalikumalt ise raamatust lugeda).

Pealkirjainspiratsioon tuli Osholt: "The real lover is within you."

12.11.15

Talverestoranid

Elava tulega kamin
Meenutasin oma kevadist rannarestoranide postitust ja seda, kuidas suvel kujunes välja mõnus rutiin süüa päris sageli hommikust mõnes eriti heas hommikusöögikohas ja õhtust kuskil vee ääres (City Marina, Kalevi Jahtklubi restoran ja Pirita Surfiklubi kohvik Sänd olid suvel kõik head variandid, lisaks postituses mainitud Noale, Ruhele ja OKOle). Ja mõtlesin nüüd, et ideaalne talvine vaste rannarestoranile on restoran, kus on kamin ja saab tulle vahtida. Merevaade on muidugi ka sügisel ja talvel tore ja ainult boonus.

Aga hoolimata Eesti kliimast, kus elava tulega kamin on äärmiselt südantsoojendav nähtus vähemalt üheksal kuul aastast (ja rõskematel suveõhtutel ka), suutsin ma Tallinna ja lähiümbruse söögikohtadele mõtlema hakates esimese hooga kaardistada umbes neli kaminaga kohta. NELI!?!?! Palun öelge, et neid on veel ja rohkem!

Need neli, mis mulle meelde tulid (kus on kõik hästi söögi, teeninduse ja interjööriga, pluss siis see elav tuli) on Kohalik Uues Maailmas, Kalevi Jahtklubi restoran Pirital, Noa Meriväljal ja Jussi Õlletuba Viimsis (see viimane on muidugi tegelikult lati alt läbijooksmine, kamina ees teed juua võib seal küll, aga muus ma pole väga kindel).

Ja siis on veel see nüanss, et kui Kohalikus on kaminas peaaegu kogu aeg tuli, siis üks teine koht lubas kaminas puid põletama hakata umbes detsembrist. Või jaanuarist. Seriously? See lisab nii palju õdusust ja lisaväärtust, tõmbab inimesi kauemaks jääma ja rohkem tagasi... aga noh, kes tahakski liiga palju külastajaid ja kõike, mida see endaga kaasa toob (tulud, kasum jne). :)

Õnneks on töökorras kaminatega kodusid rohkem, aga ikkagi võiks olukord restoranimaastikul ka paraneda. Ruttu.

TÄIENDATUD:
Sõprade abiga meenusid veel mõned:
Gloria Veinikelder
Kloostri Ait
Leib Resto & Aed
NoKu
Pai
Controvento
Kadriorg
Mimosa
Viimsis Coccodrillo
Pärnus Kolhethi

2.11.15

101 roosi ehk pildikesi suvest

101 roosi
Pildike nr 1
Üks suvine neljapäev. Lähed hommikul tööle. Lähed ennelõunal kinno pressilinastusele. Film on okei, aga ei midagi erilist. Lähed pärast seda üksi kiiret lõunat sööma kino kõrvale restorani. Toit on keskpärane. Suht nõme neljapäev, mõtled. Jalutad toimetusse tagasi.
Su laua kõrval on roosikimp. Suur. Tohutu. 
Need kaks inimest su armsast tiimist, kes parasjagu puhkusel ega teises linnas pole, istuvad oma laudade taga ja on vaikselt elevil, saad sa mingi hetk aru, kui oled esimesest jahmatusest üle saanud ja rooside juures oleva kaardi läbi lugenud. Saatja nime pole, aga kaardil oleva tsitaadi järgi ei ole raske ära arvata.
Kolleegid uurivad ääri-veeri, kes need roosid saatis. Hämad midagi, püüdes samas aus olla.
Sinust natuke vanem südamest tark naiskolleeg vaatleb sind natuke aega ja nendib siis: "Sa ei paista just väga rõõmus olevat nende rooside üle."
Mõtled, et mis siin ikka tseremoonitseda, ja ütled, et nojah, vale mees.
Samas toas töötavad kolleegid on ikka kuidagi elevil, aga rahulikumalt.
Kõrvaltubades töötavad kolleegid jäävad uksest möödudes seisma ja ahhetavad ja teevad roosikimbust pilti ja uurivad, kas saatja on Eesti mees. Jah. Nad miskipärast ei taha uskuda.
Saadad mainitud mehele tänusõnumi, ilus žest ju ikkagi, ja lähed temaga õhtust sööma, ehkki enam ei kavatsenud. Kuuled, et roose oli 101 ja et see tähendab miski teooria järgi, et you are my only love.

Pildike nr 2
Järgmine hommik. Ärkad uksekella peale ja lähed poolpaljalt avama. Saabub üks teine mees. Kimbu roosade lillhernestega. 

Tunned end kõige õnnelikuma naisena maailmas.

Järelmõjud
Enamik naisi ütles "Nii äge! Nii armas!" ja mitu sõbermeest "Tänks, Triin!" (sest nende naised, kes on ka mu sõbrad, vaatasid kodus sotsiaalmeediast pilte ja siis oma mehele otsa ja küsisid, kus on nende roosid). :)

Ema küsis, kas siin on midagi pistmist riigikogulastega - et 101 roosi. :)
Ja ka veel mitu kuud hiljem uuritakse mult ja ka mu sõpradelt, kes ikkagi need roosid saatis.
Ei olnud keegi päriselt lähedaste seast. Lihtsalt üks tore inimene, aga... t
he heart wants what it wants.
Aga muidugi ma olen mainitud mehele sellegipoolest väga tänulik, sest see oli tõesti ilus žest. Ja ma loodan, et ta on õnnelik.

22.10.15

Spaablogi Pärnu eri: Estonia ja Hedon

Spaablogi seni kolmesele skoorile (jaanuari kuni märtsi omadele) lisandus kaks tükki juulikuises Pärnus.

Käisin kõigepealt juuli algul Estonia Resort Hotel & Spa avapeol, mis oli supertore, üks selle suve kõige säravamaid ja ägedamaid pidusid! Ning siis sattusin kohe õige pea sinna uuesti, niisama puhkama, sööma ja ööbima.

Olin esialgu üsna skeptiline, sest 1) Estonia ei asu mere ääres (erinevalt nt Hedonist); 2) kuulsin kohe mingeid "Eesti parim spaa" repliike, aga ei suutnud siiski uskuda, et keegi võiks mu senise lemmiku ja number ühe (Gospa) troonilt tõugata.

Noh... ette rutates: läks nii, et mul on nüüd kaks lemmikspaad. Sest Estonia on tõesti väga-väga hästi tehtud, kõik on uus ja kaunis, samas rahulik ja mõnus ka. Püüan nüüd kõrvale jätta avapeo eredad elamused (nunnud näitlejad tubades teki all ja malet mängimas ning väga sümpaatsetest noortest meestest koosnev bänd keset basseini ja pärast restorani terrassil meie lauas) ja keskenduda spaale. :)

Saunaring koosneb seitsmest saunast: soolasaun (45°C), aurusaun (45°C), lõhnasaun (65°C), soe koht (80°C), kuum koht (100°C) ning kaks erilise elevuse allikat: vihasaun vihtlejatele (100°C) ja kollaste vannipartidega rõõmusaun (40°C). Sellele, kes selle viimase välja mõtles, annaksin ma küll geniaalsuse eest medali või musi või midagi, sest see on lihtsalt nii tore idee!

Lisaks on spaas väliterrass mullivannidega ja suitsusaunaga (80°C), suur bassein, veel toredate nimedega mullivanne, puhkealad, basseinibaar ning lisatasu eest Surnumere bassein ja privaatsaun. Kõik on väga ilus ja hästi läbi mõeldud. Hotellitoad ja restoran Noot on ka väga mõnusad. (Ääremärkusena tasub öelda, et KOKO arhitektid lihtsalt oskavad - nende loomingut näeb ka Gospas ja see, mis seal hiljem on teiste poolt muudetud, üldmuljele väga kasuks ei tule.)

Hedon Spa & Hotel jäi mulle ette juuli lõpus. Ööbisin siis seal esimest korda, varem olin käinud restoranis Raimond, mis on hea toidu ja mõnusa rannaäärse terrassiga, ning eelmisel sügisel enne Pärnu raamatuesitlust Postimehe/Arteri jaoks nende vaikset spaad testimas.

Ja paraku on nii, et kui vaikse spaa pääset mitte osta, siis on Hedon spaana üsna hall ja kahvatu elamus: üks aurusaun, üks leilisaun, vaid kaks sisebasseini (neist üks lastele) ja välibassein (mille planeerinud inimese mõttekäigust ma ei saa kohe üldse aru - madala ja jaheda veega bassein on pehmelt öeldes mõttetu, seal kõrval oleva lilleklumbi asemel võiks olla pigem selline välibassein nagu Gospas, kus on igal aastaajal tore ujuda).

Vaikses spaas on valik veidi parem, seal on soolase õhuga tepidaarium (40°C), soojade kiviistmetega aromaatne kaldaarium (50°C), aroomi- ja värviteraapiaga lakoonium (65°C), aurusaun, Soome saun, soolabassein ja massaažibassein. Lisaks saab kaasa hommikumantli ja kehahooldustooted, jalavanne teha ja puhkealal lõõgastudes taimeteed juua.

Kokkuvõtteks: Pärnusse minnes soovitaksin ma kindlasti pigem Estonia spaad (seda uut Resort Hotel & Spad, neil on samas linnas ka hoopis teistsugune Medical Spa). Kui aga on soov kindlasti merevaatega toas ööbida ja/või merevaatega restoranis süüa, siis võib muidugi Estoniat lihtsalt Hedoniga kombineerida, jalutuskäik ühest teise pole kuigi pikk.

17.10.15

Kuidas olla õnnelik

Üks mu kahest väga lahedast vanaemast ütles kunagi ühel sünnipäevapeol aset leidnud inspireeriva vestluse käigus, et tema ei kahetse midagi - ei tehtud asju, sest ta ilmselgelt tahtis neid teha, ega ka tegemata asju, sest ta ilmselt ei tahtnud neid piisavalt. Ja... see oli (ja on) nii äge!

See tuli mulle meelde, kui lugesin kuskilt hiljuti miskit lugu, kus jagati ka soovitusi, kuidas elada tähendusrikast ja head elu: pane aga paika, mis on need asjad ja eesmärgid, mis pakuvad Sulle naudingut, ning mis ja kes on Sulle kõige olulisemad, ning anna minna.

Sest kõige levinumad kahetsuse objektid pidid olema, et oleks võinud täide viia oma unistused ja armastatud inimestega rohkem aega veeta.

See õnnelik olemise teema tundub üldse viimasel ajal eriti aktuaalne olevat, kui juba isegi Äripäev sellest kirjutab, aga Eva-Maria Kangro artikkel "Kuidas saada õnnelikuks?" oli ka mu meelest väga hea, paar allpool olevat kohta kõlasid mu jaoks kuidagi eriti.

"Õnnelikkuse skaalal on kehvemas seisus need, kelle kõrget võimu- ja prestiiživajadust toidavad materiaalsed välimäärajad ja sotsiaalne võrdlus. Ehtsale rahulolu- ja õnnetundele on lähemal need, kes kogu oma inimliku edevuse juures väärtustavad eelkõige terveid suhteid ja mõnusaid elamusi."

"Mõned õnnenipid: veeda aega inimestega, kes Sulle korda lähevad; võta ette seda, mida päriselt naudid ja väärtustad; tunne mõnu ka pingutusest; teadvusta, mida hetkel teed; tarbi mõistlikult; ära kahetse."

13.10.15

Armastus ja karud

"Armastus on tunne, elu ja ilu, mitte see, et kodus on dresseeritud karu."

Sellise ilusa lause olen suvel kirja pannud. :)

Pilt on tehtud juulis ühel nädalavahetusel Pärnus ja üsna kiiruga, olin selle samamoodi unustanud, nagu mainitud lausegi, aga nüüd leidsin telefonist ja oli topeltrõõm, sest see Eksistantsu kleeps on mind jälitanud pärast sama pealkirja kandva postituse tegemist nii Kihnus kui ka Pärnus.

8.10.15

Kihnu lummuses

Ma olen ikka Kihnu lummuses, nii et jäädvustan siia lingi oma loole nädalavahetusest Kihnus ja Meisi pildistatud kaunitele fotogaleriidele ka:
Kihnu soolane suudlus
Elu24 galerii: Kihnu Viiulifestival sai lõpu kunstioksjoniga ja suure peoga rahvamajas
Elu24 galerii: Heimar Kuuskler kostitas Kihnus kirjanikke ja muusikuid
Elu24 galerii: Evelin Ilves ja Andrus Kivirähk meeleolukal viiulifestivali kirjandusõhtul Kihnus

"Kaks mõtet tulid minuga Kihnust veel kaasa: kirevad värvid aitavad sügistalvise halluse üle elada ja kui töö hakkab pidu segama, tuleb tööga tagasi tõmmata. Nii ebaeestlaslik, nii ilus."

Loosse kirja panemata jäi see, et tegelikult ma peaaegu kartsin sinna minna, sest... mu esimene kord Kihnus, jaanipäev 2013, oli lihtsalt nii-nii täiuslik, kõige imelisem jaanipäev siiani. 

Läksime Pärnust punaste purjedega Blue Siriusega üle peegelsileda mere, päike säras ja ilm oli soe, naersime ja laisklesime kuus tundi päikesesoojal puidust tekil, mu ümber olid kõige armsamad inimesed. Kohapeal kokkasime-sõime-jõime ühe vana maja õuel ja pärast läksime (kes jalgrattaga, kes jalgsi) Kihnu jaanitulele. 

Ja see oli üks geniaalselt korraldatud pidu: seal oli nimelt kaks bändi - kui üks lõpetas, siis teine alustas, kui teine lõpetas, alustas esimene uuesti. Nii et me muudkui tantsisime ja tantsisime. Hommikuks olid mu heledad kingad pruuni-roheliselaigulised ja katki ning läksid rõõmuga mahakandmisele. :)

Saun ja tünn oleksid võinud ehk tookord veel ka olla, aga need olid siis seekord. Tormine meri ja vana väike praam Amalie Munalaiu sadamast ka. Ja jälle oli 100% puhast rõõmu ja tänutunnet, hea seltskond ja unustamatu pidu!

26.9.15

Eksistants

Ja siis on üks hetk, kui Sa lähed õue ja septembripäike paitab Sul pead ja Sa tunned end tänu hästi valitud aksessuaaridele nagu rokkstaar või superstaar või any other star (just name it) ja tuul keerutab tänavanurgal kollaseid lehti ja Sulle tuleb meelde, et sügis on üks Su lemmikaastaaegu, vähemalt kunagi oli, suvi & sügis, enne kui selle koha võtsid kevad & suvi, enne kui Sa õppisid ka talve armastama...

...ja elu on äkki nii ilus ja Sa sõidad oma maailma kõige ilusama autoga südalinna ja ostad natuke küünlaid (üldse mitte pühadele õdedele, vaid pigem pahadele tüdrukutele) ja siis oled oma päikeselises kodus loominguline ja Sul on šampanjat ja šokolaadi ja häid raamatuid lugeda ja ideid, millest kirjutada, ja mida üldse inimesel veel õnneks vaja on? Vahest kedagi, kellele anda ükš muši, aga õhtu on veel noor nagunii... Lovely life.

22.9.15

Üks šampanjane suvi

Suvi 2015 sai kuidagi ootamatult kiiresti otsa, aga ma ei suuda tast veel päriselt lahti lasta ja nostalgitsen pisut, seda enam, et suve ametlik lõpp on alles sel nädalal.

Kohad, kuhu ma jõudsin eriti palju kordi selle suve jooksul: põhjarannikul Tallinnast ida pool Neeme, Kaberneeme ja Haapsesse ning Juminda poolsaarele ka, lääne pool pika perekondliku ajalooga armsasse maamajja ja hea sõbra enne jaanipäeva ostetud mõnusasse suvekodusse Nõval. Sinna vahele mahtus ka palju Pärnut ja natuke Tartut. Ja paar käiku Haapsallu.

Pärnus pidutseda oleksin rohkemgi tahtnud (ehkki seal oli niigi mitu väga lahedat pidu - uue Estonia spaa avamine juuli algul, sõbranna sünnipäev juuli lõpus jne) ning Saaremaale ja mõnele väikesaarele jõuda ka. Võrru samuti, aga seal õnnestus ikka septembris lõpuks korra käia.

Festivalide skoor sai päris korralik: juunis sattusin maaelu eksperimendi lugu tehes toredale väikesele ja poolsalajasele Acoussion Live festivalile, Juu Jääb Muhus juuli alguses (kaatrisõidu & šampanjase pre-partyga) oli super, Positivus Salatsis Placeboga ja Viljandi folk pakkusid hoolimata jahedavõitu ilmast palju häid elamusi ja muusikat, endalegi üllatuseks jõudsin ühel ja samal augusti alguse nädalavahetusel ka Pärnusse esimesele Weekend festivalile (Example!) ja Viru folgile Käsmus. Festivalisuvele pani traditsiooniliselt armsa punkti Uue Maailma festival. Lisaks käisin 20. augustil presidendi vastuvõtul Kadrioru roosiaias, see oli ka super!

Üle ootuste palju jõudsin ka erinevate kaunite sihvakate jahtidega purjetama ning kuumadel päevadel randa päevitama ja ujuma, aerulauaga ja vesijalgrattaga sõitma.

Ja kirss tordil oli väike puhkus Nizzas ja Monacos septembri lõpus. Sooja +27 kraadi, rohkem šampanjat neljal järjestikusel päeval kui eales varem, türkiissinine meri, hõrgud mereannid, ilus arhitektuur ja lõbus seltskond. Hea suvi, aitäh!

21.9.15

Olemise rõõm

Paar suvalistelt kohtadelt raamatuid avades ette jäänud tsitaati, mis (jälle) väga inspireerisid.

"Teadmaks, kas sa oled lasknud end vallutada psühholoogilisest ajast, on üks mõõdupuu. Esita endale üks lihtne küsimus: "Kas selles, mis ma teen, on rõõmu ja kergust?" /.../ Kui sinu tegevuses puudub rõõm ja kergus, siis ei pruugi see tähendada, et sa pead muutma seda, mida sa teed. Täiesti võib piisata sellest, kui sa muudad seda, kuidas sa asju teed. /.../ Ära muretse oma tegevuse viljade pärast! Lihtsalt keskenda oma tähelepanu tegevusele! Viljad tulevad iseenesest." (Eckhart Tolle)

"Selles vaikuses mõistis poiss, et ka kõrb, tuul ja päike püüavad näha märke, mida Käsi on kirjutanud, ja käia mööda oma teed ja aru saada sellest, et kõik on kirjas ühelainsamal smaragdil. Ta nägi, et märgid olid mööda Maad ja Ruumi laiali ja et nende ilmumisel polnud põhjust ega tähendust, ta nägi, et ei kõrbed, tuuled, päikesed ega inimesed teadnud seda, milleks nad loodud on. Aga Käel oli kõige selle jaoks põhjus ja ainult tema suutis korda saata imesid, muuta ookeanid kõrbeks ja inimesed tuuleks. Sest ainult tema teadis, et üks suurem joonis oli Universumi nihutanud punkti, kus kuus loomise päeva said Suureks Toiminguks. Ning poiss jõudis Maailma Hinge ja nägi, et Maailma Hing oli osa Jumala Hingest, ja ta nägi, et Jumala Hing oli tema enda hing. Ja et ta võib korda saata imetegusid." (Paulo Coelho)

Pilt kiilide rõõmu ja kergust täis imelisest hetkest on tehtud mõni suvi tagasi ühe Võrumaa järve ääres. :)

4.9.15

The shift to bliss

Sattusin siin ühel hilisõhtul mitmendat korda vaatama filmi "The Shift" (joovastudes oma värskest "ma võin kõike" staatusest :)). Esimest korda nägin ma seda 2012. aasta detsembris ja arvestades seda, et olin siis väga "go with the flow" elustiili lainel, inspireerusin muidugi eriti, aga nüüd oli ka tore. Mõned mõtted sealt.

- Ego armastab end identifitseerida selle kaudu, mida inimene omab, mida teeb ja saavutab ning mida teised temast arvavad. Ta püüab luua eraldatuse illusiooni, et inimene on eraldatud teistest, soovitud asjadest ja allikast/jumalast/elust. Samas kui tõde on see, et igaüks meist on kogu aeg ühenduses allikaga, vaimuga, kõrgema intelligentsiga, mis loob kõik.

- Selle filmi peamine sõnum (minu jaoks, sest eks igaüks loeb sealt välja enda jaoks parasjagu aktuaalsed teemad) on loobuda kontrollist ja lasta elul (enda kaudu) voolata. Olla pehme ja paindlik. Lasta asjadel juhtuda, alistuda. Järgida oma kutsumust ja tegutseda lähtudes kõrgemast minast - hea tunne, bliss, on see, mis ütleb, et oled õigel teel.

- Minu jaoks on muidugi väga huvitav ka see osa, kus Wayne Dyer räägib, et kui teda esimesi raamatuid kirjutades motiveeris see, kui palju seda ostetakse, palju ta teenib ja kas sellest saab bestseller, siis pärast väärtuste nihet tema sees ei olnud see enam oluline. Olulisemaks sai selle väljendamine, mis teda huvitas ja mida ta tahtis teistega jagada. Ja see tundub muidugi jälle maagiline, et see film sattus uuesti mu teele just praegu, kui mul on järgmise raamatu käsikirjaga seoses nii palju mõtteid ja tundeid.

- Üks inspireeriv mõttekäik sealt on see, et üheksa kuu jooksul enne sündi saame me kõik vajaliku ilma mingi pingutuseta - ehk on ka pärast sündi ja kogu ülejäänud elu nii, kui me laseme sel juhtuda?

- "You play the music that you came here to play and I'll be there to help you overcome any struggle or any obstacle that comes along."

- Kire ja entusiasmiga tegutsemine paneb maagilised asjad juhtuma. Ja sageli piisab kohal ja tähelepanelik olemisest, et maagilisi asju juhtuks.

- Kellegi elu paremaks muutmine saab olulisemaks kui raha. Mida ma saan teistele anda? Seda olen ka mina korduvalt kogenud, et kui ma mõtlen vähem sellele, mida ma saan, ja rohkem sellele, mida ma saan anda, on elu imeline. (Ja kummalisel kombel on see mõtteviis vägagi kombineeritav eluterve egoismi ja enesearmastusega, aga ma pole päris kindel, kas ma olen seda võimeline selgitama...)

- Pärast seda... väärtuste nihet, millest film räägib, muutub inimene, kes paneb asjad juhtuma, pigem kellekski, kes lubab asjadel juhtuda. Fookus läheb sellele, et elada rahus ja nautida.

- Olulised väärtused: austus elu vastu, ausus, lahkus ja teiste toetamine.

31.8.15

Iga lõpp ei ole muud kui algus uus

Lugesin kevadel ühe Soome ajakirjaniku suurepärast artiklit, kus oli väga täpselt kirja pandud muutus paljude inimeste (meediatarbimis)harjumustes, mida olen ka enda juures täheldanud: kui kunagi lappasin kohvikulaua taga või kodus diivanil meelsasti ajalehti-ajakirju, siis nüüd on selle koha järjest rohkem hõivanud nutitelefon - ja kui helendav ekraan ära väsitab, võtan raamatu. Ja mulle tundub õigem luua neid asju, mida ka ise rõõmuga tarbin.

Ja naljakas, kuidas see "küsi ja Sulle antakse" ikka toimib: 2014. kevadel Postimehe laupäevalisa Arter juhtima minnes lubasin endale, et olen seal ühe aasta ja siis vaatan, mis edasi saab. Siis sai veidi rohkem kui aasta mööda ja ehkki see oligi väga tore aeg ning ma olen olnud Arteri suur fänn, siis tuligi üsna kohe pärast aasta täitumist ikkagi väsimus ja tunne, et nüüd võiks midagi muud teha. Nii et kui sel suvel tekkis plaan Arteri kontseptsiooni uuendada, sobis see mulle väga hästi.

Ja muidugi jooksis just sel hetkel, kui suvepuhkus oli alanud ja peas tiksus küsimus, mis oleks kõige ägedam, võimsam ja rõõmuküllasem asi, mida ma järgmiseks teha tahaksin, ette tsitaat "If you don't build your own dream, someone else will hire you to help build theirs." (Iseenesest pole mul muidugi selle vastu midagi, et osa oma energiat teiste unistuste täitmisse panustada, kui unistus mulle meeldib ja teeb kuidagi maailma paremaks.)

Ja kui puhkuse algul oli tunne, et midagi ei taha teha, siis poole puhkuse pealt läks see õnneks üle. Järgmiseks nägin tsitaati "Create a life you don't need a vacation from."... ja tuli meelde, et tegelikult mulle meeldivadki lühikesed (1-2 nädalat) puhkused ja asju teha ka. Aga et siis ikkagi milliseid? Kogeda ja kirjutada?

Postimees tegi mulle pärast puhkust kaks väga head pakkumist, ühe kõlava ambitsioonika juhikoha ning teise rohke vabadusega kirjutamiskoha, aga... hunt vahib ikka metsa poole ja ma sain jälle aru, et sõltumata minu romaanide tasemest on raamatute kirjutamise protsess ise ja vabakutseliseelu need asjad, mis praegu mu südame laulma panevad. Sh täielik vabadus ja paindlikkus tööaja ja koha suhtes jne. Nii et... augusti lõpust olen ma jälle vaba(kutseline). Ma pean tunnistama, et see lugu inspireeris mõnevõrra ka: https://medium.com/mihkel-raud/milleks-mulle-miljonid-señor-1a0c81a5e745

Reede õhtul Postimehe suvepiknikul kõiki neid armsaid inimesi enda ümber vaadates, ei saanud ma muidugi lõpuks enam aru, kuidas ma raatsisin lahkuda. Aga samas ma tean, et mul on vaja praegu natuke vaheldust ja patareide laadimise aega, et mul oleks jälle midagi anda.

21.7.15

Lugeda ja tantsida

Imeilus Prantsuse kirjaniku tsitaat jäi ette kahe tegevuse kohta, mida ma palavalt armastan, jagan, kolmes keeles. :)

"Lase meil lugeda ja lase meil tantsida; need kaks meelelahutust ei tee maailmale kunagi mingit kahju."

"Let us read, and let us dance; these two amusements will never do the world any harm."

"Laissez lire, et laissez danser; ces deux amusements ne feront jamais de mal au monde." (Voltaire)

24.6.15

Inspiratsioon

Kohtasin kuskil jälle soovitust teha endale inspiratsioonimärkmik ja meenus mu esimene blogi, mis oli algul (kohviku)muljete koht ja hiljem just nimelt eelkõige loovpäevik, inspireerivate tsitaatidega. Neid oli hea enda jaoks ja teistega jagamiseks ka sinna talletada ning see oli üks väga turvaline ja helge koht lõpuks.

Aga ma vaatan, et mu igasugustes tarbimisharjumustes peegeldub ka see, et ma tahangi järjest vähem talletada ja eelistan järjest rohkem kogeda ja hetkes ja olevikus olla. Vahepeal oli mingi periood, kui pildistasin maha Instagramis ette jäänud eriti puudutanud laused, aga siis loobusin - neil asjadel ongi enamasti tähendus eelkõige sel hetkel ja selles kontekstis.

Sellega seoses oli hiljuti ka lahe lugu, kui vaatasime mitme sõbraga, mis pilt kellelgi hommikul esimesena Instagramis avanes - kõigil läks omamoodi kümnesse igaühe aktuaalseid teemasid arvestades... Sünkroonsus.

Mulle tuli täna meelde küsimus "Mida Sa teeksid, kui Sa teaksid, et kõik õnnestub?" ja ma nüüd mõtlen selle üle.

Ja naljakas, kuidas elu pakkus paar päeva enne jaanipäeva - nagu talvise pööripäeva paikugi - jälle ühe mõtlemapaneva "enne ja pärast" hetke: olin pika perekondliku ajalooga õdusas maakodus õue peal päikese käes siruli ja meenus üks hetk 2013. aasta septembri alguses, kui vedelesin sealsamas, aga olin nii kaotsis omadega. Ühe suure unistusega tundus seis päris lootusetu ja muidu olin ka kurb. Aga selle koha peal hakkas hea.

Ja nüüd lebasin sealsamas ja meenutasin, kuidas kõik läks nii hästi! Palju paremini kui ma oskasin üldse lootagi. Täitsa ilmaasjata stressasin, oleksin võinud lihtsalt end hästi tunda ja õnnelik olla. :)

12.6.15

Rohkem head

Vahel jääb ette neid inspireerivaid hüüdlauseid, mis tekitavad tunde, et elu - see on imelihtne. Eks ta muidugi ongi. 

Üks mu lemmikuid läbi aegade on kunagi Zen Habitsi blogist leitud Thich Nhat Hanhi "Naerata, hinga ja kulge aeglaselt." ("Smile, breathe, and go slowly.")

Aga see nimekiri on ka päris hea:
1. Karda vähem ja armasta rohkem.
2. Nurise vähem ja väärtusta rohkem.
3. Vaata vähem ja tee rohkem.
4. Kritiseeri vähem ja aktsepteeri rohkem.
5. Räägi vähem ja kuula rohkem.
6. Mossita vähem ja naerata rohkem.
7. Mõtle vähem ja tunne rohkem.

30.5.15

Kõik on armastus

Mu kolmas raamat, mille käsikiri hakkab valmis saama ja millega ma olen nüüd mitu kuud tegelenud, on mulle ootamatult palju õpetanud. 

Ma olen mõelnud ja arutlenud oma raamatutegelaste armastamise üle ka varem - juba esimese raamatu puhul sain aru, et ka nn negatiivsed tegelased, kes sinna raamatusse sündisid, on tegelikult mulle armsad ja sümpaatsed ja ma olen neist üsna vaimustuses. 

Ja kui ma oma esimese raamatu peategelase puhul tahtsin, et ta oleks hästi ilus ja tore ja äge ning et tal läheks hullult hästi, siis teises raamatus keerasin meelega kohati vindi üle, lasin oma peategelasel halvasti käituda ja natuke pöörane olla. Kolmanda raamatu naispeategelased on kõik mingitel hetkedel parajad bitchid, aga jällegi, sellest hoolimata meeldivad mulle hullupööra.

Ja see oma väikeses raamatumaailmas jumala mängimine aitab aru saada sellest, mida väidab nii mõnigi religioosne tekst - kuidas jumala armastus on piiritu ning kuidas tema jaoks oleme me oma pattudega kõik nagu pahandust teinud kolmeaastased täiskasvanu jaoks. Võluvad oma süütuses. If you know what I mean. :)

27.4.15

Kevadine umbrohupesto (eriti tervislik)

Mulle saabus koju natuke karulauku, naati ja nõgest ning mis neist ikka muud teha kui üks korralik umbrohupesto. Koguste osas sain inspiratsiooni Briti blogist - aitäh, Britt!

Niisiis, blenderisse lendasid:
(kõik kogused on ligikaudsed)

20 g karulauku
20 g naati
20 g nõgest
1 suur supilusikatäis piiniaseemneid
1 suur supilusikatäis parmesani vms juustu (mina kasutasin Valio Forte juustu tükke)
5 spl oliiviõli

Lasin selle kõik blenderis peeneks ja andsin sellele ühtlasi läbi aegade kõige kiiremini valminud hõrgutise tiitli. :)

Osa läks leiva peale ja ülejäänu õhtul pastasse.

Ja mu (taime)tark ema rääkis siia juurde mitmendat korda seda ka, kuidas kõik need umbrohud on ülikasulikud, sest puhastavad verd ja seedimist ning on vitamiine ja mineraale otsast otsani täis. Ja et üks nurmenukuleht katab 100% päevasest C-vitamiini vajadusest ning võilill puhastab tõhusalt maksa (juhuks kui on veel umbrohuinspiratsiooni vaja).

24.4.15

Rannarestoranid

Sattusin siin vahepeal ühe varakevadise nädala jooksul kolme kõige-kõigemasse rannarestosse: kolmapäeval OKOsse Kaberneemes, kui kolleeg sellest lugu tegi, laupäeval Ruhesse kirjutama ja pühapäeval Noasse.

Ilmselt on Tallinnas ja selle ümber tegelikult neid mereäärseid kohti ikkagi veel, aga kui ma püüdsin meelde tuletada, siis selliseid, kus on tõeliselt hea toit, teenindus ja atmosfäär ning vaba vaade merele, rohkem eriti ei meenunudki.

Samuti imeliste vaadetega kodurestoran MerMer on, aga sinna minek eeldab enamasti pikemat planeerimist nende väiksuse ja populaarsuse tõttu.

Viinistu jääb juba natuke kaugele, Käsmu veel kaugemale. :) Ja Viimsis on Paat, aga seal pole mu meelest aknaid ehitades asukohta üldse maksimaalselt ära kasutatud ja see käis ka kunagi nii alla, et ma pole rohkem julgenud uurima minna. Üsna sama lugu on Lohusalu sadama söögikohaga. Ja Tallinnast lääne pool pole neid merevaatega rannarestosid rohkem vist üldse?

20.4.15

Kleidid!

Aprillis oli nii palju igasuguseid pressiüritusi - rohkem tegelikult toidu- ja joogiteemalisi, aga mitu moeetendust ja ilusündmust ka. Kuskil jooksis mulle ette see mõte, et ideaalne suvegarderoob sisaldabki bikiine päeval rannas naudisklemiseks ja suvekleite õhtusteks pidudeks. Ja mulle nii meeldib see mõte!

Ma olen üldse selliste minimalistlike ja lihtsate lahenduste poolt, pealegi meeldib mulle omada vähe asju (aga selle eest tõeliselt suurepäraseid ja täiuslikke). :)

Muidugi on ka hullult ägedaid lühikesi ja pikki seelikuid ja pükse, aga nende puhul on erinevalt kleitidest alati see küsimus, millega neid kombineerida - variante on külluslikult, aga mulle iseenesest meeldib see, et kleitide puhul seda küsimust ei teki. Elus tuleb niigi palju valikuid ja otsuseid teha. :)

Eraldi põnev teema on see, mismoodi üks või teine rõivaese end tundma paneb. Laupäeva õhtul sõpradega restoranis tuli see jutuks, sest sõbranna, kellel on üks sini-valge "peoseelik", millega läheb alati mölluks, oli sel õhtul selga pannud tumesinise kleidi nimega "peorikkuja", millega ei pidanud mitte kunagi mitte midagi juhtuma. Me soovitasime selle muidugi seljast rebida, aga seda ei juhtunud, vaid ta läkski koju magama, millest oli kõigil kahju.

Aga see pani mind oma riidekapi sisu ka hindava pilguga vaatama ning tõdema, et jaa - seal on nt üks kunagi ammu Uuskasutuskeskusest mõne euroga ostetud seelik, millega on ka olnud eriti palju häid pidusid ja tantsusamme; üks Karen Milleni seelik, milles ma tähistasin oma esimese raamatu ilmumist, nii et tunnen sellega end iga kord kuidagi eriti kirjanikupreilina... ja neid seoseid on veel. Värskemate leidudega (nagu pildil olev kleit) need alles tekivad.

17.4.15

Blogimise ja eetika teema jätkuks

Kuna ma ilmselgelt põhjustasin oma päevakommentaariga "Blogijad ja eetika" teisipäevases (14.03) Postimehes mõõduka tormi veeklaasis ja kirjutamise põhjuste kohta tehti huvitavaid oletusi (missioonitunne on ehk kõige õigem vastus), siis paar täiendavat kommentaari veel.

Miks ma need ühe söögikoha juhi ja teise turundusjuhi lood avalikuks kirjutasin: eelkõige sellepärast, milline mure oli esimesena mainitud söögikoha juhi silmades. Pange end tema rolli: te järgite oma kirge ja olete teinud oma ägeda söögikoha, aga Eestimaa talves ei ole ilmselt tulud sellised, et ühe seltskonna tasuta prassimine oleks köömes. Pigem tuleb oma turundustegevusi ja investeeringuid väga hoolikalt valida, lõpuks on kaalul ellujäämine. Ma olen õppinud Tartu Ülikoolis ajakirjandust ja kommunikatsiooni, mu sõprade seas on hulk turunduse alal tegutsevaid inimesi ja see on minu jaoks huvitav teema.

See inimene rääkis oma murest ja juures sattusid olema inimesed, kes oskasid nõu anda ja soovitasid kasutada tulemuslikumaid ning väiksemate kuludega kanaleid enda tutvustamiseks. Nt Postimeest loeb kokku ligi 400 000 inimest päevas, mitut eetilisema töömetoodikaga blogi kindlasti ka päris suur hulk. Tõeliselt headest söögikohtadest kirjutatakse hästi ka ilma selleta, et kedagi peaks kinni maksma ja teksti pärast ise endale sobivaks kirjutama.  

Ma oletan, et selliseid tublisid ettevõtjaid on veel ja ma tunnen nende vastu sümpaatiat. Eestis on 45 000 ettevõtet, kes pakuvad tööd rohkem kui 400 000 inimesele. Ettevõtjad ja need töötajad koos loovad suurema osa sellest väärtusest, mida pärast siin ümber jagatakse.

Blogijate eetikakoodeks oli lihtsalt üks idee, mis ilmselt mõtteks jääbki. Aga mul on hea meel, et hulk ettevõtjaid ja turundusjuhte oskavad teha pärast seda artiklit teadlikumaid valikuid. Ja ma usun ka seda, et see artikkel võis avada nii mõnegi turundusjuhi ja suhtekorraldaja silmad ning panna märkama kasutamata võimalusi ja teadvustama edukate blogide olemasolu, nii et lõpuks võidavad kõik. Kõik blogijad, kõik ettevõtjad, turundusinimesed ja lugejad.

(Ja mitmes blogis tehtud oletuste ja küsitud küsimuste täpsustuseks: ma olen isiklikku blogi pidanud aastast 2004, aga see oli puhas ajaviite- ja lõõgastuskirjutamine ning mingi hetk kustutasin vanad postitused ära; ka praegusega ei ole mul suuri ambitsioone. :) Lisaks olen ma kirjutanud paari ettevõtteblogi: ajakirja Trend oma, mis oli üks esimesi Eestis, ja 2008-2012 Estonian Airi blogi, mis oli väga edukas. Ja ehkki ma Postimehe päevakommentaari eest muide honorari ei saanud, saan ma endale kõike lubada, sh oma raha eest kohvikutes käimist, mida ma teen suhteliselt palju ja rõõmuga. :) Ehk et asi polnud rahas, pigem soovis Eesti blogimaailmale tähelepanu tõmmata, mis õnnestus üle ootuste hästi.)

22.3.15

Spaablogi: Kubija, Viimsi SPA 18+ ja Gospa

Sattusin 1. jaanuaril sõbraga Kubija spaasse ja nii mõnus oli, et ehkki ma väga suur uusaastalubaja ei ole, ütlesin endale, et see on küll asi, mida võiks sel aastal teadlikult rohkem teha. See "rohkem" on praeguse seisuga olnud umbes kord kuus, aga ma otsustasin, et see on isegi hästi. :)

Esimene oligi Kubija spaa ja saunakeskus Võru külje all. Ma olen seal hotellis isegi kunagi ööbinud ja restoranis söönud, aga mingitel hämaratel põhjustel tookord sauna & ujuma ei jõudnud. Asjata, sest alustuseks on see spaa lihtsalt NII ILUS. Lihtsate vahenditega sealjuures, aga kuidagi on see naturaalse puidu ja siniste-rohekate veesilmade kombinatsioon väga meeldiv vaadata. Nagu ka akendest avanevad vaated järvele ja metsale.

Kaks välisauna on üsna lihtsad, aga 1. jaanuaril õues poolpaljalt ringi kalpsata oli muidugi tore. Nende välisaunade juures võiks tegelikult vabalt olla ka näiteks 1-2 soojaks köetud kümblustünni (või üks soe ja teine külm) - saaks veel pikemalt igal aastaajal õues olemist nautida ja kaugemate külaliste jaoks oleks veel rohkem eksootikat. Neljast sisesaunast oli mu konkurentsitu lemmik 60kraadine kadakasaun, mis lõhnas lihtsalt imeliselt!

Viis veesilma on kõik pigem väiksemad, ühes sai mõned tõmbed ujuda ka, teised soodustasid pigem niisama soojas vees naudisklemist ja lobisemist, mida me ka pikalt ja naudinguga tegime. Või miilustamist, mida tegid (ilmselt samuti naudinguga) kaks paari meie lähedal, nii et me lõpuks kolisime järgmisse veesilma üle. :) Muidu polnud rahvast liiga palju, aga ehk meil lihtsalt vedas, sest Tallinnast tulles tundus see spaa hullult soodne ka (nädalavahetusel 12€).

Järgmine spaaelamus oli Viimsi SPA 18+ ühel eriti hallil ja tatisel talvisel pühapäeval. Ilusama ilmaga oleks mind ilmselt seganud akende ja ilusate vaadete nappus. Seda on püütud kompenseerida suurelt seinale kuvatavate ookeani- ja džungliklippidega, aga see pole ikka päris see.

Mu kaks lemmikut kuue sauna seast olid klaasseintega Soome saun, kus sai gaasikamina tuld vahtida ja alumise korruse mahe aurusaun mee & soolaga. Vaikse ja rahuliku 18+ spaa suur bassein oli ka päris hea ja kohe selle juures on väike basseinike, kus elavad doktorkalad, kelle juurde saab lisatasu eest jalad või terve keha likku (loe: näksimisse) panna.

Tegin tiiru ka ülejäänud spaas, kus on veel seitse erinevat sauna ning basseine ja mullivanne, aga see kõik oli üsna ülerahvastatud ega kutsunud sinna pikemalt jääma. Kolmetunnise kogu spaa külastuse hind on L-P 35€.

Ja nüüd laupäeva hommikul Kuressaares ületasin end armsa aastatepikkuse lemmiku Gospa nimel - tõusin kell 8 ja läksin ujuma (väga mitteminulik laupäevahommikune käitumine, aga pidin mõni tund hiljem juba Otepää poole startima ja otsustasin, et Gospa on seda pingutust ikkagi väärt, oli ka). Gospa puhul ei saa üle ega ümber teenindusest, mis oli ka seekord ülisoe, sõbralik ja professionaalne, puhas rõõm.

Naudisklesin peamiselt 55kraadises sanaariumis (selgelt mulle meeldivad viimasel ajal mahedamad saunad, sain aru oma postitust üle lugedes), auru- ja leilisauna seekord ei viitsinudki minna. Kolmest basseinist tõmbab Gospas mind enamasti eriti tugevalt külmavõitu välibassein, paljuski oma ilu pärast, helesinise vee ja puidu kombinatsioon jällegi. :) Aga suplusbassein ja lastebassein olid ka tuntud headuses (ehkki viimase plaadid ilmutasid natuke väsimise märke). Suplusbasseini keskel olevalt saarekeselt, mullivannist ja kontrastbasseinidest avanevad ka päris kenad vaated - mere nägemiseks peab pisut pingutama, aga jahisadam, muru ja ilusa arhiktektuuriga Gospa residentsid kõlbavad ka kõik vaadata.

Gospa suhtes pole ma päris objektiivne, sest see on mu kauane lemmik ning hotelli, restorani, spaa ja Saaremaa tervikut arvestades mu meelest jätkuvalt parim spaa Eestis. Päevapilet maksab R-P 15€.

16.3.15

Täiuslikud saapad, teksad & mehed

Viisin Uuskasutuskeskusse kotitäie riideid ja sealt väljudes tuli meelde üks postitus, mille kunagi oma vanasse blogisse postitasin, umbes sama suure rõõmuga kui läbimurde teinud teadlane. :) See rääkis sellest, et täiuslikud saapad ja täiuslikud mehed on väga sarnased: sa lihtsalt tahad nendega välja minna ja nad annavad ka mõttetule jamale (=muidu igavatele rõivakomplektidele ja tegevustele) mõtte.

Noh, ma avastasin, et täiuslike teksade kohta kehtib see ka. Et sa tunned end nendega igas olukorras hästi - nagu (enda jaoks) täiusliku mehegagi. :) Aga mõnikord juhtub muidugi ka nii, et uute ja täiuslike taustal saad äkki aru, et nende eelmistega oli algusest peale midagi valesti...

14.3.15

Lapsesuu

Vahel (harva) ma mõtlen, kas minu vanuses sobib veel niimoodi sassis pea ja meikimata näoga ringi lipata, nagu mulle teha meeldib. Eile olin Tartus samamoodi oma loomulikus olekus, kui hilisõhtul külast tulime. Ronisime autost välja ja vahetasime veel paar sõna, kuni teised istmeid tagasi paika sättisid... ja just siis oli mu kõrval tagaistmel istunud tirts õhanud, et "nii ilus oli see tädi"!

Ma olin (ja olen) ülepeakaela liigutatud sellest, sest noh, siirus ja lapsesuu... Nende puhul on päris kindel, et komplimentide taga pole soov saada keppi või et ma neist kirjutaksin (vt ka poliitikud enne valimisi jt põnevad tegelased). :)

4.3.15

Unistused on täit(u)miseks

Lappasin oma esimest romaani üle pika aja, film hakkas kohe silme ees jooksma. :) Ja tuli meelde väga maagilisi hetki ja inspireerivaid märgilugusid. Jõudsin veel mõelda, et küll siis oli ikka äge. Elu ja kõik.

Ja järgmisena tuli meeldetuletus, et see kõik on siinsamas. Praegu ka. Tõin esikust täna Denim Dreami esitluselt saadud väikese kingituse, millele mul varem polnud õieti aega pilku heita, ja lugesin, mis sinna kirjutatud on. :)

Unistused on täit(u)miseks.
Nii on. Awesome. Magic.

3.2.15

Ilus hetk

Kunagi ma unistasin sellisest olukorrast, et mõni kirjastaja tuleks ja telliks mult raamatu - niiviisi, nagu ma olin raamatutest lugenud ja filmidest näinud. Aga mu esimesed raamatud sündisid natuke teistsuguse mustri järgi.

Aga nüüd, nädalake tagasi, kontakteerus minuga üks kirjastaja ja küsis, ega mul juhtumisi mõnda käsikirja sahtlis ei vedele. Et ta kandideeriks kirjastama.

Dreams really do come true.

Aga mis ma siis nüüd teen? Sest vedeleb küll üks, aga see nõuaks omajagu tööd ja ma pole päriselt otsustanud, kas ma ikka tahan kirjutada veel ühe romaani keerulistest suhetest...

“Tead, mida ma mõtlesin, kui ma sind esimest korda nägin?” küsis ta mu järel vette astudes. “Ma mõtlesin, et see on selline naine, kellega ma tahaksin abielluda.“
„Kas sa mitte ei ole juba ühe erakordselt kauni naisterahvaga abielus?“ küsisin ülbelt vastu. Mida ta endast õige mõtles, et tuli mulle sellist juttu ajama?
Ta turtsatas.
Astusin sügavamale vette, põhi oli kivine, nii et püstijäämine nõudis keskendumist, eriti pärast kogu joodud rummi. Ta oli paari kiire sammuga must ees, pööras ümber ja suudles mind ootamatult, tugevalt ja kirglikult.
„Sa ei tohi nii teha!“ vahtisin teda vihaselt, kui olin end lahti rebinud.
„Arvad?“ naeris ta ja suudles mind uuesti.
Rsk. See oli hea. Ja päike tõusis, taevas õhetas kahvaturoosalt, meri oli õrnsinine ning jahe soolane vesi voogas meie alasti kehade ja päikese vahel tüünelt nagu samet. See osa minust, mis hoidis mul pilgu peal ja vaatas neid asju kõrgemalt ka siis, kui ma olin end peaaegu pildituks joonud, nentis, et ilus hetk. Nii ilus. Nii filmilik.

13.1.15

Everything is awesome

Mu viimaste aegade kõige inspireerivamad mõttemängud on seotud küsimustega, milliseid hetki ma kõige rohkem naudin ja mida ma vastu annan - milline on minu panus... maailma, ellu ja universumisse. :)

Selgelt mulle meeldib rahulik ja sõbralik maailm ning algatuseks on ilmselt parim viis sellesse panustada ise ka rahulik ja sõbralik olla.

Naudinguterohkest elust mõeldes ei saa ma ikka üle ega ümber sellest möödunudsuvisest ideaalilähedasest Lõuna-Prantsusmaa puhkusest, kus me hea seltskonnaga päevad läbi ujusime, päevitasime ja lugesime ning õhtuti sõime, jõime ja tantsisime.

Arvestades seda, millist naudingut mulle pakuvad igasugused tekstid ja pildid, tundub päris õige veeta oma (töö)aega neid luues - kirjutada raamatuid, artikleid ja sotsiaalmeediapostitusi ning vahel pildistada ka.

Selle loogika järgi - et tasub luua seda, mida ise naudid - oleks siis alternatiiv ilmselt ka mingi restoranide, kohvikute, baaride või (spaa)hotellidega seotud äri.

(Pealkirja õigustav) muusikasoovitus, lastega sõbrad väitsid, et multikas on ka lahe: Everything is awesome! :)

5.1.15

Head uut aastat!

Ma seisin uusaastaööl, sel hetkel, kui 2014 vahetus 2015 vastu, Võrus, Roosisaare rippsillal, ühes käes kristallpokaal šampanjaga, teises säraküünlad, ja olin vaikselt õnnelik. Ja üks asi, mis seda õnnetunnet toitis, oli see, kui ma meenutasin iseennast samas kohas kolm aastat tagasi.

Sest 2011/2012 aastavahetusel seisin ma füüsiliselt täpselt samas kohas. Aga kõik muud asjaolud... päev varem oli mulle Estonian Airis, mu tollases töökohas, öeldud, et ees seisavad suured ümberkorraldused, mis minu jaoks tähendas kas teise osakonda liikumist või koondamist. Esimese hooga ei vaimustanud mind kumbki variant ja ma olin ikka üsna šokis (ehkki välja näitasin seda vähe).

Nüüd tagasi vaadates... see toona valitud koondamine on üks paremaid asju, mis minuga on juhtunud. Need veidi rohkem kui kaks aastat, mis järgnesid, olid üks suur seiklus. Ma nautisin kaua magamist ja kohvikuid mööda kolamist, tüdimuseni. Ma proovisin erinevaid asju ja õppisin selle tulemusena ennast palju paremini tundma. Ma tegin teoks oma raamatute kirjutamise unistuse ja jõudsin tagasi ajakirjandusse. Ma õppisin paremini kuulama oma intuitsiooni/instinkte/südant ja terve hulk igasuguseid häid asju juhtus veel.

Öeldakse, et võrdlema peaks end ainult iseendaga, et tajuda oma arengut. Aastavahetusel ma tajusin seda arengut väga eredalt ja see oli hea tunne.

Meenutasin ka, kus ma olen veel olnud aastavahetusel, ning avastasin väga huvitava mustri. :)
2009/2010 GOSPA, Kuressaare
2010/2011 Linnateater, Tallinn
2011/2012 Võru
2012/2013 GOSPA, Kuressaare
2013/2014 Mayrhofen, Austria
2014/2015 Võru

Teadagi, kus see aasta lõpeb?! :)

Ilutulestiku pilt on tehtud tegelikult hoopis võidupühal augustis Nice'is Lõuna-Prantsusmaal, kuhu viis mu eelmise aasta kõige ägedam reis.

Head uut aastat!