9.10.17

#hygge & sügise parimad palad

Mul tiksus juba tükk aega mõttes üks "kõik head asjad sügise juures" tüüpi postitus, lisaks olen ma ammu tahtnud enda jaoks kuidagi ära märkida taanlaste suurepärase hygge ehk nipid, kuidas lisada ellu õdusust, mugavust ja rõõmu (see sõnakombinatsioon peaks olema eestlaste lähim vaste taanlaste toredale sõnale). Maailma ühed kõige õnnelikumad inimesed elavad just nimelt Taanis, eestlastel on kõvasti arenemisruumi.

Sügis on ammusest ajast üks mu lemmikaastaaegu - Eesti suvi napsab endale iseenesestmõistetavalt esikoha, aga sama ilus ja (mõnikord) veidi rahulikum sügis tuleb kohe pärast seda. See "veidi rahulikum" on kindlasti üks võtmesõna - üle mitme kuu on aega jälle süvenenumalt ja põhjalikumalt lugeda ja kirjutada. Ei ole sisemist sundi kogu aeg kuskile tormata, vaid on täiesti okei jääda koju, kas või voodisse pehmete patjade-tekkide vahele, süüdata küünlad ja kaminas tuli, teha endale tass teed ja võtta sinna kõrvale tükk šokolaadi või mõni kaneeli- või kardemonirull.

Sügisel on topeltmõnus lisaks endasse vaatamisele teha kehale pai - sulpsata vanni, saunas ja spaas käia, massaaži nautida, ennast kvaliteetsete kehatoodetega poputada ja pärast eriti siidisena mõnes elegantses loungerie-rõivaesemes kodukassi kombel niisama laiselda.

Välja minnes on põhjust kanda saapaid, kampsuneid ja salle, mis tekitavad ka omajagu elevust pärast kõiki neid suve õhulisi kleite, jakke ja rihmikuid. Ilusad sügispäevad värvilisi lehti täis parkides ja päikeses sillerdava vee ääres on imelised, aga midagi romantilist on ka nendes hülgehalli mere ja taevaga päevades, kui tuul ja vihm teineteisega tagaajamismänge mängivad.

Läbi maru kuskile kohvikusse või baari jõudes tunduvad need eriti soojad ja õdusad, loodetavasti lisandub ka Eestisse järjest rohkem neid kohti, kus menüüst saab lisaks teele ja piimavahustele kohvijookidele valida kuuma šokolaadi vahukommidega või kuuma siidri kaneelipulgaga. Keegi ei keela neid muidugi ka kodus kokku keerata, nagu ka mõnusaid oranžides toonides ahjuroogasid ja õunakooke, mis kuuluvad ka iseenesestmõistetavalt sügise juurde.

Hygge kõige otsesem tähendus on õdusa atmosfääri loomine ja heade asjade nautimine koos kallite inimestega (via visitdenmark.com). Soe küünlavalgus ja armsad esemed kodus, kvaliteetaeg pere ja sõpradega... õnn peitub pisiasjades, mis tegelikult on suured.

3.10.17

Lääne-Imedemaa

Seiklesime septembris kaks nädalavahetust Lääne-Eestis, mis on suurema osa mu senisest elust olnud palju rohkem minu maa kui Lõuna-Eesti, mis nüüd on nii omaks saanud. Kuidagi supertore oli ja inspireeris, nagu ka rõõmus taaskohtumine Sadama 5 krahviga, kes võttis septembris eesmärgiks blogida iga päev - meie jutuajamise käigus jõudsin järeldusele, et iga nädal oleks minu kohta väga hea saavutus ja kirik keset küla. :)

Algatuseks läksime septembri keskel üsna spontaanselt Matsalu loodusfilmide festivalile, mis tähistas 15. sünnipäeva ja kuhu ma olen suure osa nendest 15 aastast minna tahtnud - nüüd siis lõpuks õnnestus. Lihula on väike asula, millest ma olen lapsest peale läbi ja mööda sõitnud, nii et erinevalt Lõuna-Eesti väikelinnadest tajun ma seda kuidagi intuitiivselt (kusjuures, linnad on mu jaoks sedavõrd nagu isiksused, et ma tahtsin esimese hooga kirjutada "tajun teda intuitiivselt").

Kaks reedeõhtust filmi Lihula kultuurikeskuses, "Hinge portreed" ja "Loodust otsides" olid üliägedad, kumbki isemoodi. Esimesest taasavastasin enda jaoks mõtte, et sisemine rahu ja rõõm on väga vähe seotud raha ja SKTga. Teine film oli loodusfotograafi ja lastekirjaniku 9-aastase poja silme läbi nende pere ümbermaailmareisist seitsme ohustatud liigi fotografeerimiseks ning lihtsalt väga südamlik. Nagu ka hilisem Rändaja kontsert & kohvik kaunis Lihula mõisas.

Aga päris seiklused algasid pärast ametliku osa lõppu, kui me hakkasime oma ööbimiskohta otsima. Läänemaal ei ole nimelt vist üldse luksuslikke hotelle ja hooajavälisel ajal eriti. Valisime siis nende seast, mida pakkuda oli, ning orienteerusime läbi pimedate metsade miskisse puhkemajakesse, mille olime broneerinud. Leidsime õige koha üles, pimestava pealambiga peremees juhatas meid kaminaga palkmajakesse ja ehkki olime omast arust broneerinud terve maja, teatas: "Mul on seal üks saemees sees, aga ma tegin magamistoa vabaks ja panin ta elutuppa."

Meie vaatasime teineteisele otsa ja nentisime, et nojah, šampanjajoomine kamina ees jääb vist ära. Naljakas oli ka, sest see kõik kokku kõlas natuke nagu õudusfilmi stsenaarium - pime mets, majake üksildases kohas, kummaline ülijutukas peremees, saemees paketis... :)

Majakeses oli ka üsna rõske ja linad nailonilaadsest materjalist, nii et pärast natuke aega nõutult magamistoas teineteisele otsa vaatamist sai mu elukaaslase kannatus otsa ja ta leidis meile uue ööbimiskoha (tehniliselt võttes juba Pärnumaal). Sinna orienteerumine oli jälle seiklus, aga kohalejõudmine igatahes suurepärane - Ranna motelli pidajad on ilmselgelt targad inimesed, kes on taibanud panna viidad igale teeristile, kus turist võiks valele poole keerata. Tuba oli soe, voodi mugav, hommikusöök hea ning parim osa see vaade, millega me ärkasime - helesinine meri rõduuksest paistmas, hiljem ka kodustatud rebane terrassil naudisklemas.

Edasi läksime Viirelaiule (mis kuulub tegelikult mu armsa Muhu valla ja Saare maakonna alla), kus meie mops sai lisaks hommikusele rebaseelamusele lammastega mängida ja jänkut taga ajada. Ja meie ise Alar Aksalu tipptasemel gurmeeõhtusööki nautida.

Kuna mul oli hinge peal, et sel suvel üldse idüllilisse Haapsallu ei jõudnud ja septembri viimaseks laupäevaks olime sinna kanti sünnipäevale kutsutud, sõitsime kuu viimasel reedel Haapsallu. Hapsal Dietrichi külaliskorterid on tõenäoliselt Läänemaa kõige ilusam ööbimiskoht! Meie omas oli lisaks mugavale voodile ja imekenale rõdule veel hulk südantsoojendavaid ja silmipaitavaid detaile, nii et eriti ei raatsinudki sealt kuskile minna. Sõime siiski sealsamas all Hapsal Dietrichi kohvikus krõbedaid praelestasid ja magustoiduks kooki ning pärast pikka jalutuskäiku jõime veel natuke veini Kärmes Küülikus, kus saab ka väga hästi süüa.

Hommikul põikasin koeraga jalutades Müüriääre pagariärisse, mis minu jaoks oli uus, ostsin sealt kohvi ja imemaitsvaid saiu kaasa. Lõunat sõime mu kunagiste Haapsalu-puhkuste lemmik-hommikusöögikohas Müüriääre kohvikus, kus oli ka kõik väga sulnis.

Ööelu oleks võinud rohkem uurida, ehkki see on seal jätkuvalt vist üsna tagasihoidlik. Evald Okase ja Epp Maria Kokamäe galeriid olid paraku juba talveks uksed sulgenud, neisse oleksin muidu ka tahtnud. Nunnusid nodipoode oli peatänava ääres veel rohkem kui varem, eriti lahe oli üks uus kohvik-poeke, mida peab paar kuud tagasi Haapsallu kolinud šotlasest vanahärra - tema lugu meeldis mulle eriti, mõistetavatel põhjustel. :)

Sünnipäevapidu laupäeva õhtul andekate muusikute ja muidu meeldivate inimestega oli ka tore ning kirss koogil mu pühapäeva(vara)hommikune jalutuskäik Dirhamis, kui tahtsime koeraga mõlemad värsket õhku. Kõndisin sadamakaile, vaatasin, et oo, miski ilus vana puulaev... ja siis sain aru, et see on koduvetesse jõudnud Hoppet, millega märtsis Kanaaridel purjetasin! Nad olid kohe Tallinna poole startimas, nii et meie kohtumine oli puhas juhus, aga seda elevusttekitavam muidugi.

Eesti on muidugi tervenisti üks imedemaa, aga need kaks nädalavahetust läänerannikul süvendasid seda tunnet eriti, kõigi oma üllatuste ja suuremate-väiksemate imedega. Tasub rännata, see on hingele hea.

6.9.17

Paar tundi Põlvas

Ma ise ka ei saa lõpuni aru, kust tuleb kogu see vaimustus Eesti väikelinnadest, aga ilmselgelt õilmitseb see ka pärast Võrus veedetud aastat. :) Kui mu armas sõber mind täna Põlvasse kaasa kutsus, ütlesin pikema mõtlemiseta jah. Tema mängis tunnikese tennist, mina uitasin ringi ja püüdsin sellest linnast aru saada.

Ma sattusin Põlvasse esimest korda umbes 15 aastat tagasi varakevadel, kui mu üks teine hea sõber osales oma ägeda bändiga seal rahvamuusikatöötluste konkursil, mille nad ka ära võitsid, nii et mul on tollest korrast väga helged mälestused. Jalutasin siis ka natuke ringi, aga väga kaugele kultuurikeskusest ei jõudnud. Hiljem olen käinud Põlva raamatukogus ja linnast läbi sõitnud, sel suvel avastasin vaimustava Intsikurmu festivali. Ehk et mul olid algatuseks mõned tuttavad pidepunktid selles linnas (kultuurikeskus, raamatukogu, Intsikurmu metsapark ja tenniseväljakud), aga mind huvitas - väga minulikult -, kas seal on ka mõni armas kohvik või pagariäri, kus oleks hea café latte ja mõnus kirjutada.

Nägin ilusat parki Tartu-Räpina-Võru tee ristis, sihvaka torniga Põlva kirikut, turgu selle külje all (kust ostsin imeilusa sooja pehme kampsuni), purskkaevu(vikerkaare)ga järve ja supelranda viivat kutsuvat laudteed. Viimase lähedalt leidsin Aali kohviku, kus sai üle ootuste head kohvi ja teenindus oli väga sõbralik, interjöör pakkus siiski ajarännakut 1990ndatesse ja lahtiolekuajad E-R 10-16 panid mind mõtlema, et selles linnas ei ole vist väga kombeks õhtuti väljas söömas ja sumisemas käia?!

Google ja vestlused kohalikega pärast tennist Pesa hotelli restoranis (mis oli ka üsna 1990ndad) viisid järelduseni, et armsat pagariäri vist tõesti ei olegi, ehkki võiks küll. Kuskil teises linna otsas tundub Google'i andmetel olevat miski Jäägri pubi ja Vana Vaksal, aga vaevalt, et need mu maitse on ja jalgsi minekuks olid need seekord ka liiga kaugel, Põlva on suur linn. :)

Kaubanduskeskusest ja enamikust kaltsukatest (neid oli palju) käisin kaarega mööda, ma olen eriti väiksemate linnade puhul pigem nunnude väikepoodide usku. Ühe eriti ilusa lillepoe aknaid, ust ja treppi imetlesin, samuti uue liginullenergia-koolihoone kaunist arhitektuuri.

Huvi pärast vaatasin pärast ka, kui palju on Põlvas hotelle ja kui palju neis kohti järgmise Intsikurmu festivali ajaks - Pesa oli juba täis! Ja lisaks veel vaid mõni külaliskorter valikus, nii et kui just hulk luksuslike kodudega kohalikke ei avasta järgmiseks aastaks Bookingu ja Airbnb'ga lisateenimise võimalusi, on pärast pidu mõistlikum taksoga paarikümne minuti pikkuse sõidu kaugusel asuvasse Võrru tulla, kus on nii suurepäraseid söögikohti kui ka mõnusaid ööbimiskohti mitu korda rohkem.

Hiljem tuli ahaa-elamus, et võib-olla vaimustun ma väikelinnadest seetõttu, et nad on kuldne kesktee pealinna (kus ma olen veetnud suurema osa oma senisest elust) ja päris maaelu vahel (mida ma nägin lapsepõlvesuvedel Muhus). Enamikus Eesti väikelinnades on heas tasakaalus looduse ilu ja tsivilisatsioon. Seal jätkub kohvikuid, kultuuri ja meelelahutust ning samas on - erinevalt paljudest suurlinnadest - säilinud kvaliteetne elukeskkond, puud ja vesi, puhas õhk ja võimalus igale poole autota või autoga kiiresti jõuda.

30.8.17

Kullakarva suvi

Ma külmusin oma pitskleidis laupäeva õhtul Trad.Attack!i "Kullakarva" albumi esitluskontserdil Värskas peaaegu ära, õnneks eriti äge ja hea muusikaga afterparty retrosööklas seal kõrval leevendas seda ja soojendas mu uuesti üles. Viljapõllud on ka kullakarva ja pühapäeval siiski taas optimistlikult kleidis jalutama minnes ütlesid mu sääred, et õhus on sedasorti kargust, mis räägib sügise vääramatust saabumisest.

Ma kujutasin eelmisel sügisel Võrru kolides ette, et sel suvel olen hästi palju Võrus ja mängin rohkesti (ranna)tennist. Reaalsus... rannatennise linnukese sain kohe juuni algul kirja, juubelipeol kuskil veel kaugemal metsas kui Võru. Aga järgmine kord tuli alles augustis. Ja Võru võludele jõudsin ka alles siis rohkem pühenduda, suve algul olid muudkui mingid esmaspäevased peod Tallinnas (Postimees 160, mu ristipoja koolilõpp, isa raamatuesitlus jne), lisaks palju Lääne-Eestit: traditsiooniline sõbranna sünnipäevapidu Pärnu jahtklubis, paar päeva imelisel Viirelaiul (sh sealses lummavaid vaateid pakkuvas saunas), veel üks sünnipäev armsas Kihnus ja paar Kabli-Häädemeeste-Pärnu hedonistlikku väljasõitu. Üks üllatussünnipäev kontserdiga elutoas ja Tuuletargaga purjetamisega Tamula peal mahtus sinna vahele, jaanipäeva veetsime ka Võru lähistel.

Juuli algul avastasime Elvast üle ootuste hea Waksali restorani ja osalesime järjekordse juubeli tähistamisel Võrtsjärve ääres, nädal pärast seda seiklesime ühe teise olulise sünnipäeva tähe all mööda Lahemaa kauneid mõisaid ja sadamaid, pikema peatusega Vihulas koos Jaan Söödi ja Andre Maakeri kontserdiga, ja siis Tallinnas Noas. Tagasi vaadates avastasin, et käisingi mai teisest nädalavahetusest kuni juuli teiseni iga nädalalõpp mõnel suurel sünnipäevapeol ja sealt edasi iga nädalalõpp mõnel festivalil: viimasel Ostroval, hea muusikaga Tõrva Loitsul (Ewert And The Two Dragons, Noep jne), Viljandi folgil (afterparty Ugala terrassil oli üks selle suve parimaid pidusid) ja Intsikurmus (mis oli vaimustav, Cigarettes After Sex ja kõik muu ka).

Üks eriti kaunis Keila-Joa lossi õhtu oli juulis, üks eriti romantiline õhtusöök Tartus Hõlmas augustis. Häid restorani- ja hotellielamusi rohkesti veel. Kui lõpuks päriselt kuumaks läks, siis ka palju paadisõite siledal Tamulal ning vahelduseks merelaineid sünnipäevapeol, mis sisaldas Naissaarele purjetamist ja piknikku.

August tuli natuke rahulikum, nagu tahtsingi, samas mitte siiski liialt. :) Sattusin ühte eriti heasse tünnisauna, järgmisel õhtul pildistasin kallist sõpra nii, et tal oli kuldne kuu - koos varjutusega - selgas. :) Käisime Tartus Sisevete Saatkonnas sünnipäeval ja kenal Jaan Pehkiga koduõuefestivalil Karula rahvuspargis, pulmas, vaatasime selili paadisillal lesides langevaid tähti, järgmisel nädalavahetusel pärast seda Võru tenniseklubi stiilset ööturniiri ja üle tüki aja kohalikke ööklubisid ka. Viimase suvenädalavahetuse pidin ammu tehtud plaanide kohaselt hoopis Gdanskis võrkpalli vaadates veetma, aga mulle tuli meelde, kui leigelt ma suhtun sporti ja kui kuumalt Eesti suvesse, nii et jäin hoopis me uude järvevaatega koju. Võrus oli Lõuna-Eesti ralli ja käisin Põhja-Eestis armsaid pereliikmeid ka üle vaatamas, lisaks nautisin omaetteolekut ja lugesin, häid raamatuid on mu suvesse õnneks meeldivalt palju mahtunud, sh uuemat kodumaist kirjandust. Augusti lõpus andsin ka oma väikese panuse kohalikku kultuuriellu ja käisin Katariina alleel esinemas Võru kirjanduslikul jalutuskäigul osalejatele, üliarmas publik oli!

Eesti suve võiks vist alati rohkem olla, isegi siis, kui oled kolm kuud üsna jäägitult pühendunud selle nautimisele. Kuldpruuniks sain sel aastal juba enne teist juunit, aga praegu on ikkagi see tunne, et veel, veel, veel suve, palun! Alles ju algas, alles läksid soojaks südamed ja mereveed.

31.7.17

Mööda vikerkaart

Juuni ja juuli läksid nii pidude- ja elamusterohkelt, et esimest korda elus oli mul juba kuskil juuni keskpaigas tunne, et olen sellest suvest üsna võhmal. :) Nüüd on siiski õnneks olnud natuke aega mõtiskleda ja endasse vaadata.

Mind inspireerivad praegu väga Oprah' & Deepak Chopra "Desire & Destiny" 21päevasest meditatsioonisarjast kolm küsimust:
1. Who am I?
2. What do I want?
3. How can I serve?
Ja eriti inspireerib selle kolmanda küsimuse üks vastus, et parim viis universumiga harmoonias elada on olla õnnelik, iga päev. Sest päris auhind on teekond mööda vikerkaart, mitte kullapada vikerkaare lõpus.

2.6.17

Kevad Võru moodi

Elutempo Võrus läks juba enne kalendrikevade algust selliseks, et mu kena plaan kirjutada igakuiseid ülevaateid oma elust siin lendas sajaga tuulde. Et seda natuke kompenseerida, üritan nüüd kolme kevadkuu muljed tavapärases telegrammistiilis ühte postitusse kokku pressida. Ühtlasi tänan motiveerimise eest kõiki, kes on nurisenud, et ma nii harva blogin! :)

Märts. Üks ilus šampanjajoomine Otepääl GMP Pühajärve restoranis. Üks armas sõber, kes ütles, et tema meelest ma raiskan oma talenti siin Võrus, kui ma võiksin teha igasuguseid (muid) ägedaid asju - kirjutasin pärast seda natuke ja läksin siis eriti kaunile kevadisele linnulaulurohkele jalutuskäigule järve ääres ning tundsin, et jah, jah, jah, just seda kõike siin ma tahangi praegu teha (eriti kui ma mõtlesin, et peamine alternatiiv oleks kuskil kontoris looduse järele igatseda). Siis tuli üks reede koos ühe lookesega Kroonikas, mis oli osaliselt naljakas, ehkki viimases lõigus ebatäpsusi täis, aga ma ei viitsinud norima hakata (aga siiski: võimukaid ja arrogantseid mehi tõmbab ehk tõesti minu poole, aga mu lähiringi saavad nad vaid siis, kui on eelkõige vaimukad ja intelligentsed!). Järgmine eredam mälestus on üks unustamatu tants keset hilisõhtust pimedat metsa bussipeatuses auto kõrval, Ivo Linna "Suure loterii" järgi. Ja naistepäeval oli üks südantsoojendav esinemine ja kohtumine lugejatega Võrumaa keskraamatukogus ning imeline Jaan Söödi kontsert Vastseliinas pärast seda. Üks hea pidu Jüri Pootsmanniga Club Tartus järgnes ka, ja siis üks reis, millest ma õnneks juba kirjutasin.

Aprill. Paar spaakülastust, millest ma veel kirjutan. Inspireerivate juttudega äge hommikune kohvitamine Tartus Sädes. Ühed uued võtmed. Üks Suure Munamäe tipu vallutamine ja mitu suurepärast õhtusööki Suure Muna kohvikus. Mõned naudinguterohked kirjutamised Tallinnas Nopis. Üks õhtusöök Saltis. Üks lõuna Noas. Veel Tallinna, Tartu ja Võru kohvikuid. Palju šampanjat. Üks hõrk Põhjaka-külastus. Ühe sõbra soolaleivapidu ta eriti stiilses uues kodus. Paar sünnipäevapidu. Mõned eriti idüllilised kodused õhtusöögid. Üks uus roosa Electrabike. Üks superhea Jazzkaare kontsert Iyeokalt ("We writers have to stick together!" oli ilusasti öeldud) ja üsna värvikas afterparty sinna otsa. Üks väga lahe pidu Moskva-Odessaga Võrus. Üks lodjakülastus ja üks põhjalik Tartu volbripidu, kella kuueni hommikul.

Mai. Üks veesõda hommikul voodis. Üks 1. mai aiapidu volbri jätkuks (et maipidustused ikka nelja päeva pikkuseks saaksid venitatud). Üks soovitus maailma katustel käinud mehelt kõrge kaarega lasta kõigi peale, kes mind piisavalt hinnata ei oska. :) Üks päikeseline hommikukohvitamine Katariina kohviku pirukatega Tamula rannapromenaadi ääres. Üks ilus mõte, et ma usaldan elu, sest ma usaldan iseennast. Teine veel - et valgustatus on elamine rõõmus, ilus ja armastuses ning iseenda tundmine ka. Üks eriti superhea teeninduse, toidu ja atmosfääriga õhtusöök kohakeses nimega Väike Rataskaevu 16. Üks esimese Võru kodu magusmõrkjas hüvastijätupidu. Üks nädalavahetus kallitega Saaremaal ning armsaga Pädastes. Üks kolimine. Üks parima muusikaga juubel Noarootsis ja peojärgne hommik peegelsileda mere ääres Dirhami kohviku terrassil, jumalike maitseelamustega. Üks traditsiooniline kevadgrill ülikoolikaaslastega ja afterparty Sisevete Saatkonnas, kuhu olin ammu tahtnud sattuda. Kaks päikeselist rannapäeva ja kaks selle aasta esimest ujumist Eestis. Veel üks sünnipäev, seekord Võru külje all ja paljude paljaste meestega. :) Üks tore põgus visiit Soome, üle pika aja. Üks roosadest flamingodest kubisev võluv moeetendus. Ja siis veel üks juubel Viimsis, Nancyga 1990ndate stiilis.

Kui lugemine võttis võhmale, siis kõige selle kogemine ja kirjutamine kohati ka. Seda enam, et nimekiri on jällegi mittetäielik. :)

Aga ma ei nurise, elu on ilus. Love you! :*

11.5.17

Kuidas ma Kanaaridel laevakassiks käisin

Mulle on päris palju kordi jäänud ette lause "loo endale elu, millest Sa ei vaja puhkust", aga kui aasta algul tuli raamatuhonoraridega samal ajal kutse minna märtsis Tenerifele Hoppetiga purjetama, siis ütlesin muidugi jah. Seda enam, et ma polnud Kanaari saartel varem kunagi käinud - see on küll üks lähemal asuvaid aasta ringi sooje sihtkohti, aga nii turistilõks ju ka. Elamine ligi 100 aastat vanas puulaevas lisas õnneks täpselt parasjagu seikluslikkust ja eksootikat. Minnes tegime ka väikese toreda ööpäevase stopoveri Stockholmis sõprade juures ning tagasiteel jäin veel paariks päevaks Riiga.

Esimesel õhtul Tenerifele ja laevale jõudnud, saime sõbrannaga aru, et meil on võimalus elada nädal aega ühes kapis kahel riiulil. :) Ehk et kajuti mõõdud olid umbes poolteist korda kaks meetrit ning alumisel koikul põlve üles tõstes lõin selle vastu ülemist koikut ära. Õnneks selgus juba esimesel ööl, et magasime seal kitsastest tingimustest hoolimata hästi (puulaevade ja puumajade ühine joon?), lisaboonusena tunduvad pärast seda igasugused hotellitoad ja oma voodi ikka imelised, puhas luksus!

Tagantjärele tundub see igatahes täiesti elumuutev reis. Ja mitte kõigi nende mõnusate hetkede pärast, mida jätkus ja mida ma ei raatsi ka mainimata jätta - aeglased hommikusöögid laevatekilt avanevate lummavate sadama- ja merevaadetega, päikese käes mõnulemine (millega pälvisingi laevakassi tiitli), igapäevased värskendavad Atlandi ookeanis ujumised väga eriilmelistes randades, unustamatult hõrgud "kodus" laevaköögis kokatud vürtsikad krevetid ja külm cava reede õhtul, Tenerifelt Gran Canaria saarele seilates meid saatma tulnud delfiinide hüppeid vaadates vaimustusest kiljumine, Las Palmasest Calle de Leon Tolstoi tänava avastamine, Sailor's Bay sardiinid, rumm ja õhtud laevaseltskonnaga, lõbus ekskursioon rummitehasesse, Maspalomase imeilus rand, mu sooloseiklus laevakompanii Armas tiiva all Tenerifele Santa Cruzi avastama (sest kassid käivad ikka vahel omapäi), hommikusöök Café Atlanticos ja hiline lõuna Playa de las Americasel Friendsis (mis osutus TripAdvisori kohalikus edetabelis 7. kohal olevaks ja oli tõesti super), paar eriti toredat rannaklubi (eriti see, mille nimi oli meloodiliselt kõlav La Palapa), südantsoojendavad taaskohtumised sõpradega, sügavalt inspireerivate vestlustega viimane õhtu...

...Nimekiri on mittetäielik, aga reisi tegi elumuutvaks hoopis kõik see, mida ma enda kohta seal avastasin. Et ma olengi suutnud endale luua elu, millest ma ei vaja puhkust. Ja et ehkki ma armastan suhelda ja seltskond oli tore, siis mu isikliku ruumi vajadus on ka päris suur, lausa sedavõrd, et ma olen kohati peaaegu eraklike kalduvustega (universumi suurepärast huumorimeelt näitab muidugi see, et kirsina selle avastuse tordil sai üsna varsti pärast tagasijõudmist mu üksi elamise aeg otsa).